FB on täna (8. 11. 2020) täis mälestusi isadest. Pean siis ikka ise ka oma panuse andma
:)
Mu isa oli humanitaar. Tal oli suur raamatukogu, mis minus palju elevust tekitas. Oleksin lapsena
tahtnud need kõik läbi lugeda. Sageli võtsingi mõne paksu ja keerulise raamatu,
sättisin end diivanile ja üritasin lugeda. Mõnikord isa soovitas siis mõnda
muud, eakohasemat raamatut, aga ema arvas, et las laps loeb, küll ta mõnest
lausest ikka aru saab. Isa töötas tõlgina tollases valitsusasutuses. Sageli
tegi ta kodus tööd – tõlkis või toimetas mingeid tekste paberil, vedas alla
jooni, tegi ääremärkusi jms. Mulle meeldis siis ka „tööd teha”, võtsin mõned
paberid, täitsin pookstavidega ja hakkasin neid joonima.
Ma olin ainuke laps ja mu vanemad pühendasid mulle palju tähelepanu. Isaga
käisin sageli pühapäeviti jalutamas.
Tegime koos herbaariumi, uurisime Tallinna linna ja rääkisime kõigist maailma
asjadest. Ei olnud asja, millele ta poleks osanud vastata. Oli ta ju maailma
targim inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar