Igal paigal on oma vaim. Raplas ei ole tegelikult ju midagi erilist, mingis mõttes tavaline väikelinn. Ometi tunnen end seal alati kuidagi eriliselt lahedalt ja helgelt. Kui ma peaksin Tallinnast ära kolima ja ei tohiks ka Tartusse elama minna, võibolla valiksin siis Rapla. Oma osa on siin ehk ka sellel, et mu vanaema elas Rapla lähistel, mistõttu selle kandiga tundelisem side.
Eile sain väga odavalt suure portsu ingliskeelseid raamatuid. Nende seas ka kaks mahukat köidet William Carlos Williamsi luulet. Pean tunnistama, et minu maailma ilmus ta alles pärast Jim Jarmuschi filmi “Paterson” vaatamist mõned aastad tagasi. Seda filmi võin pidada üheks oma lemmikuist, seega tekkis huvi ka poeedi vastu. Nüüd on, kuidas veeta sisukalt aega selliste ilmadega!
Jaan Tootsen on tema kohta öelnud: “Williamsi oskus peatada aeg, tajuda argihetki nagu stoppkaadreid filmis — see on poeedi ajatu vaade maailmale. Inimloomus pole sajandeid muutunud — meie mured on samad, rõõmud on samad. Aga just see argihetk, kui näed korraga asjadest läbi, see on kokkupuude ajatu maailmaga. Roostetav postkast hõbedases sügisvihmas võib anda valgustumiseks sama välgunoole, mis zen-meistri öeldud sõna.”
Mulle meeldib ka NYT-ile kirjutava filmikriitiku Glenn Kenny ütlemine:
“I breathe poetry,” a character Paterson meets at the end of the film says to him as they both sit and look at the falls. That is ultimately the very real thing that the movie is about: the conviction that if you can live at least part of your life breathing poetry (and that poetry is not necessarily a verbal thing), you can make your life more worthwhile.
Kogesin eile novalunosist.
Kõlab ilusti, eks? Seletuseks: “novalunosis is the state of relaxation and wonderment experienced while gazing upon the stars”.
Linnatuledest eemal oli eilne talveõhtune taevas hinge ja vaimu puudutavalt kaunis. Püüdsin teha pilti, aga noh, keskklassi moblaga ikka tähti ei püüa… Mina vähemasti nii osav pole. Proovisin küll välguga ja ilma, autotulede valgel ja pimeduses, horisondi poole ja otse taevasse, aga ei andnud ükski täht end kätte. Tõestuseks, et siiski olin tee peal neid imetlemas, lisan ühe tähtedeta pildi.
7. detsember
Lumelummas. Lisaks kerge külmanäpistus, mis kaotab kõik raskemat sorti mõtted ja tunded. Järgi jääb helge rahu ja rõõm. (Ja kohv võileivaga...)
Jõuluheietus
(kirjutatud EELK Mustamäe koguduse ajalehte)
Ühel novembrihämaral pealelõunal süütasin selle hooaja esimesed küünlad. Tuppa tekkis jõulumeeleolu. See seletamatu, defineerimatu, mille tunned eksimatult ära sisemisest rõõmust, ülevusest ja rahust. Sulgesin raadio, et ei juhtuks kuulma uudiseid ega päevakajalisi arutelusid, panin kinni arvuti, et ei näeks sotsiaalmeedia lõimeid, kus ühed inimesed halvustavad teisi. Tahtsin selle kõik unustada, teha nägu, et seda ei ole olemas. Või vähemasti, et kui mingil määral ka on, siis on headus ikka palju suurem ja võimsam ja võidab igal juhul. Nii nagu vanades jõululugudes.
Jõululugudes… Jah, just neid tahtsingi sel hetkel lugeda! Läksin raamaturiiuli juurde, lootuses, et leian sealt mõne. Lasteraamatuid ei ole ma päris ammu enam lugenud. Viimane laps, kellele sai ette loetud, loeb nüüd juba ise oma lastele. Ja leidsingi mõned raamatud. Vanad armsad lood, kus sajab lund ja sõidavad reed, lõhnavad kuused, õunad ja piparkoogid ning kirikuaknad säravad tuledes ja kirikust kostub kaunis laul. Kus heategija saab veel suurema heateo osaliseks ning kannatusi talunu ellu tuleb ime läbi pööre. Vaesele lapsele kingitakse unistuste nukk, õnnetust üksikust kuusepuust saab kaunis jõulupuu. Kõige imelisem aga on see, kuidas jõulud muudavad inimese südant. Kohtudes jõuluvaimuga, olgu see siis Jeesuslapse, mõne pühaku või lihtsalt teise inimese kaudu, ärkab mahamaetud headuse seeme ning ihnurist saab helde, kiusajast heategija, kõrgist alandlik ja hooliv. Nii nagu Dickensi tuntud ja armastatud loos kibestunud ihnuskoi Ebenezer Scrooge’ist, kes ei salli jõulusid. “Jõulud on lollus,” ütles ta. Ühel jõuluõhtul aga ilmutas end talle kadunud äripartneri hing, kes hoiatas ahnuse ja kullahimu eest ning andis teada, et samal ööl külastavad teda jõulumineviku, -oleviku ja -tuleviku vaimud ning soovitas neid kuulata. Nii oligi. Esimene neist meenutas Scrooge’ile lapsepõlve ja noorusaja jõulude süütut rõõmu, teine näitas tema hoolimatust ligimeste vastu, kes talle aga samaga ei vastanud. Kolmas näitas tema viletsat surma, kus ei leidunud kedagi, kes oleks leinanud “seda õelat vanameest”. Hommikul ärgates oli Scrooge muutunud mees. Kogu hingest hakkas ta heastama tehtud vigu ning lahkeks, heldeks
ja osavõtlikuks ta jäigi. Ja sai õnnelikumaks kui eales varem.
Keerulistel ja ebakindlatel aegadel on tore otsida üles mõni jõulujuttude raamat ning kosutada ja kinnitada südant sõnumiga, et headus on suurem ja võimsam kurjusest ning lõpuks on võit ikkagi tema päralt.
29. november
Eile nägin ära kaks jõulukuuske. Ühe Nigulistes, teise Raekoja platsil. Nigulistes õnnestus täitsa viimasel hetkel ära näha ka juba pool aastat üleval olnud Belgiast toodud näitus „Meeletu Dymphna järele“ .Tore on, et jõudsin! Seitse restaureeritud altariretaablit (16. saj algusest) jutustavad loo 7. sajandi märterpühakust neitsi Dymphnast. Lugu on muidugi kurb ja traagiline, nii nagu märterpühakute lood ikka on. Mind puudutas aga eriti tema surmajärgne elu, kui nii võib öelda. Dymphna suri Geeli linnas, kus teda keskajast saati austatakse kui abistajat meelehäirete puhul. Linnakesest sai palverändurite keskus, aga samas ka meelehäiretega inimeste hoolduse keskus. Siiani on seal kombeks, et kohalikud võtavad enda peresse elama vaimsete probleemidega inimesi. See traditsioon on kantud koguni UNESCO maailmapärandi nimekirja. Näitusel sai näha videosid, kus rääkisid kohalikud elanikud, kes seda traditsiooni jätkavad.
Enne ja pärast Nigulistet käisin läbi jõuluturult. Inimesi oli palju. Müügimajakestes suht sama kaup igal pool. Kahetsesin, et ei pannud paksemat mantlit selga. Aga noh, ikkagi kuusk ja jõulud tulemas--- Ei virise!
26. november
Tuulisel ja vihmasel novembripäeval (ja -õhtul) on väga hää mõte veeta aega teatris ja kohvikus. Kaks viimast päeva kinnitasid selle mõtte häädust. Üleeile Estonias uus Eesti ballett Louis XIVst ja eile Pärnus Sofia Rubina kontsert 1930ndate muusikast vahelugemistega “Suurest Gatsbyst”. Mina ei oska arvustada kultuurisündmusi, enamjaolt meeldivad need mulle kõik , juba lihtsalt kohal olemine meeldib . Sama ka nende kahe puhul. Aga Pärnu kohvikut Supelsaksad arvustan ma küll, ja seda ikka hästi positiivselt! Nii atmosfäär, interjöör, teenindus kui menüü pälvivad mu heakskiidu. Sedapuhku sõin parmegianat (soe vormiroog baklažaanist lisanditega) ja jõin šampanja sugulast crémant’d.
8. november
Kui ma hommikul ruloo üles tõstsin, nägin, et sadas midagi lumele sarnanevat. Kribu küll, aga siiski valge. Et vanemad inimesed iga päev liikuma peavad ja lumi mulle meeldib, siis oli selge, et nüüd tuleb välja minna. Panin mõni päev tagasi uuskasutusest ostetud ruudulise (arvatavasti retro) mantli selga ja läksin trammi peale. Sel kellaajal on Kopli tramm sõitjaist hõre. Tükk maad minust eespool istusid kaks meest, kes suure tõenäosusega tulid kodutute öömajast. Nad rääkisid valjult ning üks pakkus teisele iga natukese aja tagant pudelist rüübet, mis ei näinud just vesi olevat. Rüüpe pakkuja rääkis midagi kiitvat kuuurijast ning kasutas aeg-ajalt tähendusrikkalt muiates väljendit ‘no comments’. Teine mees oli karvasem ja punase ninaga, tema ainult vaatas, noogutas ja mõmises midagi. Korraga ütles ta selgelt teisele: “Minu ema lõpetas Tartu Ülikooli”. Teine vaatas teda pikalt, siis ütles vaiksemalt: “Et sinu ema lõpetas ära? Mul vanaisal jäi pooleli.” Siinkohal pidin trammist maha minema, et ümber istuda. Südamesse jäi aga nukrus.
Kui Kadriorgu jõudsin, oli lumesarnane ollus kahjuks juba lõpetanud sadamise, ent ilm oli siiski huvitav. Selline mittetüüpiline jalutusilm. Siiski ei olnud ma aga ainuke pargiradadel liikuja. Olid veel kaks vene keeles elavalt ja osavõtlikult lobisevat eakamat naist, kellega me teed mitmeid kordi ristusid, üks ema lapsevankriga ja üks vanaema kaksikute vankriga ning vist kolm jooksjat. Ahjaa, ning mingid ehitustöölised lossi kandis.
Ja peale selle palju tihaseid. Ühe tihasese oksa juures jäin seisma, et pilti teha. Üllatuslikult lendas mitu lindu kohe juurde. Ja mõne hetke pärast tuli veelgi lisa. Mõned neist lendasid mulle üsna lähedale, mõned kõndisid maas, jalge ees. Huvitav, millest selline reaktsioon? Kas pargis jalutajatel on komme tihaseid sööta? Või on nad nii edevad, tahavad pildile jääda 😉 .
Kõik oli tore, aga tuul oli nii vinge, et puhus mu ruudulisest mantlistki läbi. Läksin trammile ja sõitsin koju tagasi. Jõin päeva teise kohvi ning hakkasin toksima. Mitte et ma arvaksin, et teisi väga huvitama peaks, kuidas veetsin aega. See on pigem see, mida nimetatakse eneseväljendustungiks vms 🙂 .
4. november
„Ma armastan sügist, see nukker aastaaeg on mälestuste jaoks loodud.“ Nii kirjutas kord kirjanik Gustave Flaubert.
Ma käisin algkoolis, kui jäin kord haigeks. Tegelikult jäin ma muidugi haigeks palju sagedamini, aga just sel korral tõi ema mulle poest lohutuseks mänguasja. See oli u 6-7 cm musta värvi kummist nukk. Panin talle nimeks Nansi. Haigevoodis mängides sain temaga heaks sõbraks. Kunagi hiljem sain talle ka paarilise – täpselt samasuguse, aga roosakat värvi nukukese. Tema sai nimeks Mansi. Aja jooksul tabas neid kõigi mänguasjade saatus – neist jäi vaid mälestus.
Aastakümned möödusid. Olin umbes 40-aastane ja elasin Lasnamäel, kui läksin kodumajast üle tee bussi peale, et mingiks kindlaks kellaajaks linna saada. Buss juba tuli ja ma kiirustasin üle tee. Keset sõiduteed aga … lamas täpselt Nansi! Kust sai 1990. aastate alguses Lasnamäe sõiduteele 1960. aastate mänguasi? Autod sõitsid mõlemalt poolt ja minu buss oli juba peatusse jõudnud, ma ei saanud keset teed seisma jääda, et nukk üles korjata. Kogu tee linna mõtlesin Nansile, süda täis magusat nostalgiat, ja olin kurb, et ei jõudnud teda üles korjata. Kui aga mõne tunni pärast tagasi sõitsin, lebas nukk ikka sealsamas ja tee oli tühi! Heldinult tõstsin nuku üles, viisin koju, pesin puhtaks ja näitasin lastele. Nansi viis mind ajas tagasi, meenutas kõiki armsaid ja sooje hetki lapsepõlve turvalisest kodust ja vanematest.
Mälestustes on ikka kõik ilusam, kui oli elu tegelikkus nendes olemise ajal. Sageli tahaksime neid pilte ja tundeid igavesti säilitada. Just neid mälestuste uduloori mähkunuid, mitte tegelikke. Panna need sahtlisse ja sobivas meeleolus võtta välja, pühkida tolm, imetleda, tunda… Tahaks tagasi lapsepõlve, muretusse aega, mil kõige eest kandsid hoolt vanemad, mil suved olid pikad ja päikselised, talveti aga sädeles väljadel lumi! Tahaks tagasi nooruspõlve, mil kogu maailm oli valla ja polnud kahtlustki, et kõik unistused on määratud täituma! Tahaks veel kogeda esimese armastuse elevust, mis pidi ju kestma jääma kogu pikaks ja õnnelikuks eluks! Tahaks…
Ükskord oli see uus Nansigi läinud. Ei tea, kuhu. Loodan, et heasse koju. Mu esimene reaktsioon kadumise avastamisele oli tunne, et mind on petetud. Aja möödudes asendus see mõistmisega, et nii ongi hea ja õige: Nansi läks oma rada ja mina lähen oma rada. Ütleb ju elutark Kogujagi, et igal asjal on oma aeg. Ja õpetavad nii ida- kui läänemaised targad, et elama peab selles hetkes, kus oled. Just sellisena, nagu oled. Jah, kunagi oli ka möödunu olevik, milles sai elatud. Sellisena nagu siis olime. Selles möödunus oli olevikuks nii pikk suvi ja sädeleva lumega talv kui ka unistused ja armumine. Ja Nansi, kes pakkus rõõmu haigele lapsele.
Nendele hetkedele toetusid järgnevad hetked, millest on nüüd saanud olevik.
Ei ole mõttetult elatud aegu. /Mõte ei pruugigi selguda praegu. (Artur Alliksaar)
Sellised mõtted tulevad sügisel, kui väljas ulub tuul, pilveräbalad tuvihallis taevas kiirustavad kuhugi ja puud raaguvad lausa silme all...
1. november
Eilsest ärkan juba oma kodus. Reis oli lühike, aga intensiivne ja täitis oma eesmärgi. Olen väga rahul, et sai niimoodi ootamatult käidud.
Osa südamest jäi Türki. Ja loodan kevade poole taas minna, inshallah 🙂. Seekord siis juba veidi pikemalt.
30. oktoober
"One of the nicest things about life is the way we must regularly stop whatever it is we are doing, and devote our attention to eating, " olla öelnud Luciano Pavarotti. Istanbulis tahaks neid stoppe väga sageli teha! Imelik, et ma ei näinud seal rohkem ülekaalus inimesi kui mujal, pigem isegi vähem. Ja arvestades nende magusalembust peaksid nad kõik diabeeti põdema... Võibolla on õigus mu väimehe isal, kes selline maiasmokk, et käib isegi öösel magusat ampsamas, kui ta ütleb, et kõik on kinni peas.
28. oktoober
Killukesi 2. päevast Istanbulis. Inimesed on harjumatult hoolivad ja sõbralikud. Mida küll ei saa just öelda liikluse kohta 😃, selles osas imestan südamest, et kõik autod ei olegi katki ja enamik inimesi omab veel kõiki jäsemeid.
Noorte moslemi naiste riietuslaad on inspireeriv - jäädes oma traditsiooni nõuete piiresse oskavad nad rõivastuda moekalt ja maitsekalt. Riideid, muide, võib siit saada aga meie jaoks tõesti odavalt. No ja muidugi kassid, kassid ja ka koerad! Nt rahvarohke tunneli trepi peal lamab suur koer, teda ei aeta sealt minema, vaid antakse mingi palakas alla, et tal oleks mugavam, ning astutakse rahulikult mööda. Love it! ❤️
27.oktoober
Täna hommikul ärkasin Istanbulis. Kuidas ja miks ma siin olen, küsisin endalt, kuuldes läbi une imaami meloodilist kutset palvele ligidal asuva minareti kõlarist. Ahjaa, muidugi, meenus järgmisel hetkel. Lennukiga õhtul ju. Lapsed juba liiga kaua ilma kilu ja kohukesteta elanud 🙂.
Esimese päeva kaks suurimat elamust:
Istanbul on tõesti kasside paradiis ja väga raske on vastu panna igal nurgal müüdavatele maiustustele ja värsketele pagaritoodetele.
22. oktoober
"Ma valisin täiesti vale kimbu lilli suurest ämbrist," ütlesin. "Kõige viletsamas seisukorras. Seda juhtub mul sageli."
"Aga lilled on kindlasti tänulikud, et said veel ühe päeva kellegi vaasis veeta ja imetletud olla, ei pidanud samal õhtul prükki lendama," sain vastuseks.
"Jah, võibolla, loodan. Aga nüüd lähevad ikka."
"Miks? Las olla veel. Seni kuni ise ära surevad. Loomulikult. Neil veel eluvaimu sees, mis siis, et väetid ja kortsus."
Jätsin alles.
