Eile sain väga odavalt suure portsu ingliskeelseid raamatuid. Nende seas ka kaks mahukat köidet William Carlos Williamsi luulet. Pean tunnistama, et minu maailma ilmus ta alles pärast Jim Jarmuschi filmi “Paterson” vaatamist mõned aastad tagasi. Seda filmi võin pidada üheks oma lemmikuist, seega tekkis huvi ka poeedi vastu. Nüüd on, kuidas veeta sisukalt aega selliste ilmadega!
Jaan Tootsen on tema kohta öelnud: “Williamsi oskus peatada aeg, tajuda argihetki nagu stoppkaadreid filmis — see on poeedi ajatu vaade maailmale. Inimloomus pole sajandeid muutunud — meie mured on samad, rõõmud on samad. Aga just see argihetk, kui näed korraga asjadest läbi, see on kokkupuude ajatu maailmaga. Roostetav postkast hõbedases sügisvihmas võib anda valgustumiseks sama välgunoole, mis zen-meistri öeldud sõna.”
Mulle meeldib ka NYT-ile kirjutava filmikriitiku Glenn Kenny ütlemine:
“I breathe poetry,” a character Paterson meets at the end of the film says to him as they both sit and look at the falls. That is ultimately the very real thing that the movie is about: the conviction that if you can live at least part of your life breathing poetry (and that poetry is not necessarily a verbal thing), you can make your life more worthwhile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar