Sügis ja Nansi

 4. november

„Ma armastan sügist, see nukker aastaaeg on mälestuste jaoks loodud.“ Nii kirjutas kord kirjanik Gustave Flaubert.

Ma käisin algkoolis, kui jäin kord haigeks. Tegelikult jäin ma muidugi haigeks palju sagedamini, aga just sel korral tõi ema mulle poest lohutuseks mänguasja. See oli u 6-7 cm musta värvi kummist nukk. Panin talle nimeks Nansi. Haigevoodis mängides sain temaga heaks sõbraks. Kunagi hiljem sain talle ka paarilise – täpselt samasuguse, aga roosakat värvi nukukese. Tema sai nimeks Mansi. Aja jooksul tabas neid kõigi mänguasjade saatus – neist jäi vaid mälestus.

Aastakümned möödusid. Olin umbes 40-aastane ja elasin Lasnamäel, kui läksin kodumajast üle tee bussi peale, et mingiks kindlaks kellaajaks linna saada. Buss juba tuli ja ma kiirustasin üle tee. Keset sõiduteed aga … lamas täpselt Nansi! Kust sai 1990. aastate alguses Lasnamäe sõiduteele 1960. aastate mänguasi? Autod sõitsid mõlemalt poolt ja minu buss oli juba peatusse jõudnud, ma ei saanud keset teed seisma jääda, et nukk üles korjata. Kogu tee linna mõtlesin Nansile, süda täis magusat nostalgiat, ja olin kurb, et ei jõudnud teda üles korjata. Kui aga mõne tunni pärast tagasi sõitsin, lebas nukk ikka sealsamas ja tee oli tühi! Heldinult tõstsin nuku üles, viisin koju, pesin puhtaks ja näitasin lastele. Nansi viis mind ajas tagasi, meenutas kõiki armsaid ja sooje hetki lapsepõlve turvalisest kodust ja vanematest.

Mälestustes on ikka kõik ilusam, kui oli elu tegelikkus nendes olemise ajal. Sageli tahaksime neid pilte ja tundeid igavesti säilitada. Just neid mälestuste uduloori mähkunuid, mitte tegelikke. Panna need sahtlisse ja sobivas meeleolus võtta välja, pühkida tolm, imetleda, tunda… Tahaks tagasi lapsepõlve, muretusse aega, mil kõige eest kandsid hoolt vanemad, mil suved olid pikad ja päikselised, talveti aga sädeles väljadel lumi! Tahaks tagasi nooruspõlve, mil kogu maailm oli valla ja polnud kahtlustki, et kõik unistused on määratud täituma! Tahaks veel kogeda esimese armastuse elevust, mis pidi ju kestma jääma kogu pikaks ja õnnelikuks eluks! Tahaks…

Ükskord oli see uus Nansigi läinud. Ei tea, kuhu. Loodan, et heasse koju. Mu esimene reaktsioon kadumise avastamisele oli tunne, et mind on petetud. Aja möödudes asendus see mõistmisega, et nii ongi hea ja õige: Nansi läks oma rada ja mina lähen oma rada. Ütleb ju elutark Kogujagi, et igal asjal on oma aeg. Ja õpetavad nii ida- kui läänemaised targad, et elama peab selles hetkes, kus oled. Just sellisena, nagu oled. Jah, kunagi oli ka möödunu olevik, milles sai elatud. Sellisena nagu siis olime. Selles möödunus oli olevikuks nii pikk suvi ja sädeleva lumega talv kui ka unistused ja armumine. Ja Nansi, kes pakkus rõõmu haigele lapsele.

Nendele hetkedele toetusid järgnevad hetked, millest on nüüd saanud olevik.

Ei ole mõttetult elatud aegu. /Mõte ei pruugigi selguda praegu. (Artur Alliksaar)

Sellised mõtted tulevad sügisel, kui väljas ulub tuul, pilveräbalad tuvihallis taevas kiirustavad kuhugi ja puud raaguvad lausa silme all...