Jõuluheietus

 Jõuluheietus

(kirjutatud EELK Mustamäe koguduse ajalehte)

Ühel novembrihämaral pealelõunal süütasin selle hooaja esimesed küünlad. Tuppa tekkis jõulumeeleolu. See seletamatu, defineerimatu, mille tunned eksimatult ära sisemisest rõõmust, ülevusest ja rahust. Sulgesin raadio, et ei juhtuks kuulma uudiseid ega päevakajalisi arutelusid, panin kinni arvuti, et ei näeks sotsiaalmeedia lõimeid, kus ühed inimesed halvustavad teisi. Tahtsin selle kõik unustada, teha nägu, et seda ei ole olemas. Või vähemasti, et kui mingil määral ka on, siis on headus ikka palju suurem ja võimsam ja võidab igal juhul. Nii nagu vanades jõululugudes.

Jõululugudes… Jah, just neid tahtsingi sel hetkel lugeda! Läksin raamaturiiuli juurde, lootuses, et leian sealt mõne. Lasteraamatuid ei ole ma päris ammu enam lugenud. Viimane laps, kellele sai ette loetud, loeb nüüd juba ise oma lastele. Ja leidsingi mõned raamatud. Vanad armsad lood, kus sajab lund ja sõidavad reed, lõhnavad kuused, õunad ja piparkoogid ning kirikuaknad säravad tuledes ja kirikust kostub kaunis laul. Kus heategija saab veel suurema heateo osaliseks ning kannatusi talunu ellu tuleb ime läbi pööre. Vaesele lapsele kingitakse unistuste nukk, õnnetust üksikust kuusepuust saab kaunis jõulupuu. Kõige imelisem aga on see, kuidas jõulud muudavad inimese südant. Kohtudes jõuluvaimuga, olgu see siis Jeesuslapse, mõne pühaku või lihtsalt teise inimese kaudu, ärkab mahamaetud headuse seeme ning ihnurist saab helde, kiusajast heategija, kõrgist alandlik ja hooliv. Nii nagu Dickensi tuntud ja armastatud loos kibestunud ihnuskoi Ebenezer Scrooge’ist, kes ei salli jõulusid. “Jõulud on lollus,” ütles ta. Ühel jõuluõhtul aga ilmutas end talle kadunud äripartneri hing, kes hoiatas ahnuse ja kullahimu eest ning andis teada, et samal ööl külastavad teda jõulumineviku, -oleviku ja -tuleviku vaimud ning soovitas neid kuulata. Nii oligi. Esimene neist meenutas Scrooge’ile lapsepõlve ja noorusaja jõulude süütut rõõmu, teine näitas tema hoolimatust ligimeste vastu, kes talle aga samaga ei vastanud. Kolmas näitas tema viletsat surma, kus ei leidunud kedagi, kes oleks leinanud “seda õelat vanameest”. Hommikul ärgates oli Scrooge muutunud mees. Kogu hingest hakkas ta heastama tehtud vigu ning lahkeks, heldeks

ja osavõtlikuks ta jäigi. Ja sai õnnelikumaks kui eales varem.

Keerulistel ja ebakindlatel aegadel on tore otsida üles mõni jõulujuttude raamat ning kosutada ja kinnitada südant sõnumiga, et headus on suurem ja võimsam kurjusest ning lõpuks on võit ikkagi tema päralt.