Poeem kõigest

Sattusin netis surfates huvitavale sõnale ambedo. Inglise keeles on palju sõnu, mille tähendust peaksin sõnastikust vaatama. Tavaliselt ma siiski ei vaata, sest jutu mõttest saab aru ka iga üksikut sõna teadmata. Ambedo aga kõlas piisavalt huvitavalt, et täpne tähendus teada saada. Jälgi ajades tuli välja, et see on neologism, mille vorminud kirjanik John Koenig, et sõnastada melanhoolse transi seisundit, kus oled täielikult haaratud mingist erksast sensoorsest detailist, mis äratab teadlikkuse elu haprusest. Oi, kui tuttav tunne! Ja sõna selle jaoks tõesti ei ole, ei inglise ega eesti keeles. Selgus, et peale ambedo on Koenig vorminud veel sadu sõnu mitmesuguste eksistentsiaalsete tunnete ja olukordade kirjeldamiseks. Hiljuti andis ta välja koguni raamatu, mille nimetas “The Dictionary of Obscure Sorrows” (võiks tõlkida ehk varjatud kurbuste sõnaraamatuks). Ostsin minagi. Naudin õhtuti selle lugemist, mõni lehekülg korraga. On sõnu, mille seletuseks on 1-2 lauset, on ka neid, mis hõlmavad 1-2 lehekülge.

Minu jaoks ei ole selle raamatu väärtus niivõrd sõnades. Sõnad on pigem ettekääne inimhinge seisundite kirjeldamiseks. Nõustun ühe lugeja arvamusega, et tegu on poeemiga kõigest.

Suurem osa seisundeid tekitab (äratundmis)rõõmu – ma ei olegi ainuke, kes niimoodi tunneb! Mõni seisund aga paneb imestama: kas tõesti ka sedasi saab tunda?

Minu lemmikute hulka nt kuuluvad onism ja sonder. Esimene neist väljendab frustratsiooni selle üle, et saame elada vaid ühes kehas, paikneda vaid ühes paigas korraga. Teist sobib kasutada, kui oled taibanud, et iga suvaline mööduja on peategelane iseenda loos, milles sina võid olla vaid statist. Igaühel neist, ruttaval või lonkival, on oma kirev elu oma murede ja rõõmudega. Kes lükkab lapsevankrit, kes tõmbab koera jalutusrihmast. Igaüks omaenda oleviku hetkes. Teie pilgud kohtuvad, kuid rohkem kui see põgus hetk sa nende elu lukku ei kuulu.

Kui sa aga pelgad, et nimetamine või kirjeldamine võib rikkuda kogemuse pühadust ja salapära, siis tea, et selle kirjelduse nimetus on aimonomia. Ja võibolla see pelgus ei olegi asjata.

(MMM koguduse ajaleht, aprill)

Hetked võõrast elust

 Postkaardid on mulle ikka lihtsameelset rõõmu pakkunud. Lapsest saati. Vahepeal vist olin natuke aega täiskasvanud ja ei hoolinud neist. Öeldakse aga, et aastate lisandudes hakkavad lapse kombed ja mõtteviis tagasi tulema…

Peale esiküljel oleva pildi on postkaardi väärtus ka kirjutistel tagaküljel. Kas Indrek sai terveks ja jäi endiselt heaks poisiks? Miks naerab Richard “ah-a-ha-a” preili Sumbakile kirjutades? Taadi vast ikka vahetas gaasiballooni ära, nii et järgmisel hommikul sai rahulikult kohvi juua. Hmm, see mees, kes sügaval nõukaajal väriseva käega saksa keeles Einsteini tsiteerib. on ilmselt eestiaegne intelligent.

Mulle on antud korraks piiluda nende tundmatute inimeste ellu. Kas oleks keegi kirjutajaist arvanud, et aastakümneid hiljem, kui enamik neist juba siit ilmast läinud, üks võõras inimene loeb ja elab kaasa, mõeldes inimelu kaduvusest ja ettearvamatusest ning kurvastades selle üle, et me ei suuda elada rahus ja hoolimises, pidades väärtuslikuks enda ja ligimese elu kõigis selle pisikestes ja suurtes hetkedes.

    

Jää terveks!

 Kuidas jääda vaimselt terveks selles hulluses ja ärevuses? Ma ei tea.

Sageli soovitatakse luua omale rutiin ja sellest kinni pidada. Ok. Küllap aga ei ole ma ainuke, kelle hommikurutiin on selline (veidi parafraseerin fb-st loetut): 1) ärkan; 2) loen Ukraina uudiseid; 3) joon kohvi. Ja umbes samamoodi see ka jätkub kogu päeva. Eile otsustasin korraks väljuda rutiinist ja sõitsime kohe hommikul kodunt ära. Aga eks autoski on raadio…, ja mobla oleks vist pidanud hoopis koju jätma…

Esimeses söögikohas teenindas meid Ukraina sõjapõgenikust naisterahvas. (Väga tore, et nad juba tööd leiavad.) Pärastlõunal jõime kohvi Paide teatrimaja kohvikus. Vahepeal sai tuulatud mõnes kohalikus kirbukas. Plaanis olnud jalutamine Paide tänavatel jäi küll kasinaks kõnniteede kesise seisukorra tõttu.

Kas see aitas vaimset tervist hoida? Võibolla veidi ikka. Vähemasti õhtuni, kuni istusin rutiinselt ekraani taha, poetasin pisaraid ja võtsin rahustavaid tilku...