Postkaardid on mulle ikka lihtsameelset rõõmu pakkunud. Lapsest saati. Vahepeal vist olin natuke aega täiskasvanud ja ei hoolinud neist. Öeldakse aga, et aastate lisandudes hakkavad lapse kombed ja mõtteviis tagasi tulema…
Peale esiküljel oleva pildi on postkaardi väärtus ka kirjutistel tagaküljel. Kas Indrek sai terveks ja jäi endiselt heaks poisiks? Miks naerab Richard “ah-a-ha-a” preili Sumbakile kirjutades? Taadi vast ikka vahetas gaasiballooni ära, nii et järgmisel hommikul sai rahulikult kohvi juua. Hmm, see mees, kes sügaval nõukaajal väriseva käega saksa keeles Einsteini tsiteerib. on ilmselt eestiaegne intelligent.
Mulle on antud korraks piiluda nende tundmatute inimeste ellu. Kas oleks keegi kirjutajaist arvanud, et aastakümneid hiljem, kui enamik neist juba siit ilmast läinud, üks võõras inimene loeb ja elab kaasa, mõeldes inimelu kaduvusest ja ettearvamatusest ning kurvastades selle üle, et me ei suuda elada rahus ja hoolimises, pidades väärtuslikuks enda ja ligimese elu kõigis selle pisikestes ja suurtes hetkedes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar