Mulle meeldib pilte vaadata. Ma ei vaata neid aga nii, nagu kunstnik või kriitik seda teeb, sest pole neist kumbki. Pigem otsin pildist luuletust või novelli. Sageli lummab mind pildi pealkiri vähemalt sama palju kui pilt. Nii oli ka Lembit Sarapuu näitusel, kus hiljuti käisin. No kas ei ole tore - "Kujur vabastab kivirahnust tubli öökulli"! Tubli öökull 🙂. Love it! Või nt “Rõõm ühest ilusast porgandist”, või “Kodanik sööb vabas looduses õhtusööki”.

Lembit Sarapuu puhul muidugi ei ole huvitavad ainult pealkirjad, põhiliselt ikka maalid ise. Ta ütleb, et ei ole portreemaalija, sest peab kohatuks teise inimese sisemaailma tungimist. Võibolla aga just selles seisnebki nende väliselt üsna sarnaste, enamjaolt kõrvale vaatavate nägude atraktiivsus, et tekitab vaatajas huvi ja jätab võimaluse ise nende siseilma avastada. Ja muidugi "pildid elust": tulekahju Kopli tänaval, leiba küpsetavad naised... Tema kõige tuntumate, mütoloogiliste piltide ürgselt maskuliinne erootika on põnev, mulle küll aga võõras maailm.

P. S näha sai ka Mihkel Muti videointervjuud kunstnikuga aastast 1992. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda täitus intervjuu jooksul Lembit Sarapuu klaas punase veiniga. Sassi läks...