Barokiaegne kultuur oli rahutu...

“Barokiaegne kultuur oli väga rahutu, näiteks Kadrioru lossis on pasunaid puhuvad inglid ka sedasi, et kukuvad sealt alla.” Nii olla üks koolilaps kirjandis kirjutanud. Läksin kontrollima. ;) No eks ta ole jah…

Jalutasin ka läbi peatselt lõppeva näituse “Stiilsed asjad. Mööbel ja tarbekunst Eesti kogudest” ning värskendasin mälu püsinäitusel. Asjad mulle meeldivad, eriti vanad. Õnneks on mu elamine nii väike, et ei hakka unistamagi. Püsinäitusel vaatasin suurima sisse- ja kaasaelamisega portreid. Mida tundsid, mida mõtlesid need aastasadu tagasi elanud inimesed? Ja muidugi ei jätnud ma läbi astumata Lossi kohvikust. Väike kena ruum talutava kohviga.

 

 

Mooste

VÄHEMASTI 10 PÕHJUST, MIKS KÜLASTADA MOOSTET.

1. See on Setumaal, seega on see tallinlasele eksootiline. 

(Ah, tuleb välja, et vist Võrumaa hoopis. Aga kohe Setumaa külje all igatahes.)

2. Seal on mõis ja viinavabrik.

3. Mõlemad on ilusad, nii seest kui väljast.

4. Viinavabrikus on resto ja kohvik.

5. Kohvikus saab ümbruskonna parimat kohvi. Isegi taimepiimaga.

6. Söök on värske, ilus ja maitsev.

7. Teenindus on armastusväärne.

8. On võimalus teha pai toredale kutsule.

9. Tualettruumi peegel on väga viisakas, ta näitab sind tükk maad siledamana.

10. Tagasiteel koju saab läbi astuda Tartust, Wernerist.

 

 

 

 

New York - Kiasma - Tallinn

Inimene mõtleb, Jumal juhib. Nii ütlesid juba klassikud. Mul on instagramis 1000 “sõbra” ringis, enamik neist teistest riikidest. Tõenäosus, et mõnega neist päriselt kohtun, on peaaegu olematu. Ei olnud seda kunagi mõelnud ka värvika, teravmeelse ja alati seiklusteks valmis njuujorklase Jane L. Marxi puhul. Artist organically, nagu ta ise enda kohta ütleb. Ühes tema postituses märkasin, et ta figureerib rahvusvahelisel näitusel ARS22 Kiasmas. See oli üllatus. Kirjutasin talle, et Tallinnast Helsingisse ainult 80 km ja ma ikka aeg-ajalt seal käin. Tema vastas, et augustis tuleb ka ise H:kisse ning tal tulnud mõte korraks ka Tallinnast läbi astuda. Eile saigi see mõte teoks.

Tema oma loomupärases värvilisuses, mina oma loomupärases mustas, Reet oma loomupärases mõistvuses ja hoolivuses – meil oli nii hea koos olla, et kasutamata jäid kõik 10 lehekülge ingliskeelset teksti, mille olin guugli põhjal koostanud (ei tahtnud ju häbisse jääda oma kesiste teadmiste poolest kodulinna ajaloost :D ). Lihtsalt palju huvitavam oli niisama juttu ajada, üksteisega tutvuda, ühist vibe’i tunnetada.

Mina kui inimene mõtlen, et rohkem meil in corpore kohtuda ei õnnestu, aga siiski loodan, et ehk Jumal juhib teisiti… :)

 

 

MÕISAPÄEV

16. 08

Minu unistus ei ole küll kunagi olnud mõisaprouaks olemine (kui siis ehk mõisapreiliks ;) ). Igale oma. Mõisad iseenesest aga meeldivad mulle küll ja kutse osaleda vana väärika suguvõsa juubelil ning ühtlasi ühe selle suguvõsa väga sümpaatse järglase sünnipäeval võtsin vastu tänuga. See oli minu argipäevast üsnagi erinev päev, mille talletan oma kogemuste kogusse.

 

On ka häid traditsioone

Ma ei teagi, mis on Voronja galerii külastamise juures kõige olulisem, kas näitused ise, lahe õhkkond või vahvlid ja rabarbrivein. Eks need kõik täiendavad ja toetavad üksteist, moodustades kokku hea kosutuse nii hingele kui ihule. Nii on alates 2016. aastast minustki saanud seal igasuvine külaline. (Ja näib, et vähemasti üks lastest järgib traditsiooni :) Kr ) Siin fotoreportaaž selle suve külastusest, mis oli eile. Piltide all leidub ka mõni kommentaar. Pildid ei kajasta kaugeltki kogu näitust, samuti on kommentaarid nende alt puhtisiklikud.

Pärast pikka sõitu oleme kohal. Tütretütar liigub juba ukse poole, ma kohmitsen veel moblaga.

Kõigepealt aasta aega oodatud vahvel ja vein!

Selle aasta saunanäituse nimi on Pärisrikke mahapesemine. Teoloogil tekivad paralleelid…

 Transhumanism + Kristus. Ma ei võta seisukohta, mõtteid igatahes annab. Küllap näeb iga vaataja omal moel ja küllap oli autori nägemine hoopiski omal moel.

 

Sel suvel näeb olulist täiendust Skulptuuride aias. Tere, loom!

Jah, Margus P. , kellele ei meeldiks?

 

 

Ringikolaja päev

 

Ringikolaja tänane päev. Käis ja vaatas ära Kevadnäituse Kunstihoones. Tõdes, et ta ei ole eriti kriitiline tüüp - pigem meeldivad kui ei meeldi igasugused asjad (sh kunstiteosed). Näituselt suundus hoone esimese korruse kohvikusse. Seal aga tuli tõdeda vastupidist – on küll kriitiline tüüp, siis kui asi puutub kohvisse! Ei olnud üldse taimepiima, tuli juua mustalt. No võib ka nii, aga sel juhul peab kohv eriti hea olema, mida too paraku ei olnud. Avastas kohvitassist elu mõtte ja seinalt hingelähedase pildi. Sealt edasi jalutas läbi vanalinna trammi peale. Vene saatkonna eest möödudes rõõmustas, et seal ikka nii ilus on. Tänavaäärtest aga märkas, et sügis on teele asunud ning tegelikult oli sellega väga rahul.

 

 

 

Kirik keset maisipõlde

 

Kehtnas elas mu vanaema, mistõttu on selle paigaga seotud suur osa mu lapsepõlvest ja varasest noorusest. Kolasin küll sealkandis üsna palju ringi, ometi oli see mõni aasta tagasi mulle täielikuks jahmatuseks, kui selgus, et seal on ka kirik. Ei olnud sellest midagi kuulnud, rääkimata nägemisest. Sel korral oli kirik kinni. Üleeile aga, kui oli (kurba) asja selle kõrval asuvale kalmistule, märkasime lahtist ust. Muidugi kasutasime võimalust ja astusime sisse. Kuidagi väga teistsugune kirik oli. Meenutas pigem vennastekoguduse palvelat kui harjumuspärast kirikut. Samuti oli üllatav näha altarimaali asemel Jeesuse kuju. Olevat koopia Bertel Thorvaldseni skulptuurist "Õnnistav Kristus", nagu pärast lugesin. Ma ei tea, kas Eestis on veel selliseid kirikuid, kus altariseinas on kuju. Omapärane oli ka vaatepilt kirikust keset maisipõlde. Igatahes olgu ta õnnistuseks kalmistule maetud hingedele!