Kohvikus KOGU Kalarannas

 

Kuhu minna täna kohvitama? Alatine küsimus, kui tütrega välja lähme. Peaks olema selline koht, kus on õdus tunnikest kaks istuda ja juttu ajada. Mõnikord on vaja ka seda, et oleks hea söök. Mõnikord aitab heast kohvist ja kergest kõrvasest. Ja muidugi peab olema võimalus samas parkida, sest kes see ikka sellise tuulise ja märja ilmaga pikalt käia tahab. Arutanud läbi mitu kohta, otsustasime vaadata Kalaranna kanti. Avastasimegi sealt kohviku ja resto nimega KOGU. Auto sai jätta otse kohviku ette (vist tasuta ;) ).

Kristiina kõht oli tühi, ta lootis resto osa peale. Kahjuks selgus, et see avatakse alles mitme tunni pärast. Mõned restos einestavad inimesed, kes meid lootusrikkalt sisse astuma ajendasid, olid ilmselt omad joped. Inimese jaoks tänavalt oli lahti kohviku pool. Mujale ei viitsinud enam minna, jäime sinna.

Ruum on suht väike, aga et inimesi oli parasjagu ainult 1 peale meie, siis ei saanud see probleemiks.

Võtsime mõlemad kaerapiimaga kohvi, Krissu late ja mina cappuccino. Kõrval riiulitel olevad saiakesed avastasime alles väljudes. Leti juures aga oli mingi purukook ja vastlakukkel, mille Krissu hää meelega lasi taldrikule panna. Kobedamaks söögiks mingi munavärgi, benediktiini muna vms. Ma võtsin tüki quiche’i kitsejuustu ja muu värgiga, roheline salat ka kõrval.

Teenindajad olid muidu venekeelsed, aga rääkisid täitsa kenasti ka eestit.

Kas kohv oli hea? Ei oska öelda… Halb igatahes mitte, muidu oleksin märganud. Meil oli huvitav vestlus neuroloogilistest eripäradest jne, ja ma ei pannudki kohvi kvaliteeti tähele, rüüpasin vaid aeg-ajalt… No päris halb ta siis ikka olla ei saanud, muidu oleksin tähele pannud. Quiche ehmatas esimese suutäiega ära. Tuli aga teise suutäie ajal meelde, et oligi ju kenasti kirjas - kitsejuustuga… Ja tegelikult mulle kitsejuust meeldib ka, oli lihtsalt ootamatult intensiivne maitse. Krissu oma munaroa peale ka halba sõna ei öelnud. (Mina ise ei suuda neid benediktiinlasi süüa.)

Meie põhieesmärk – juttu vesta – sai täiega täidetud.

 

Kohvist ja kohvikarpidest

 

Eilsest ja üleeilsest Soomes viibimisest veidi teise nurga alt kui fb-s.

Tahaksin muidugi kirjutada kohvikutest. Aga mis mul neist ikka kirjutada, kui seal ei käinudki… Millegipärast ei õnnestunud, kuigi olin teinud pika nimekirja Turu linna kohvikutest.

Sama pikk nimekiri (või pikemgi) on mul ka Soome kirbukatest. Neist kahes sai käidud.

Kuid KOHVIST võin siiski rääkida. Jõin seda laeval (Viking Line’i hommikusöögi saalis) ja ka mujal. Andke andeks, aga mul ei ole eriti head sellest rääkida. Juba mitu korda olen pidanud tõdema, et väljaspool suuri linnu saab korralikku kohvi ainult siis, kui ise teed. Muidugi võib siinkohal küsida, et milline on korralik kohv? Võibolla ongi maitsed erinevad, võibolla tõesti on palju inimesi, kellele just selline ongi see õige asi. Aga nt tilgutava masinaga (filtrikohv) tehtud ja siis kannuga mingile soojendavale alusele klienti ootama pandud tume vedelik ei ole ju ometi hea kohv? Kõige hämmastavam oli see, et Soome laeval ettemakstud hommikusöögi juurde pakutav oli tõesti vilets, kuigi tuli kohviautomaadist. Sama arvas ka Jaanus, nii et ei ole ikka ainult minu pirtsakus! ;)

Küll aga ütlen hea sõna sealsete kirbukate kohta. Olen alati sealt midagi saanud. Eks see muidugi sõltub ka sellest, mida otsid. Mina otsin nt vanemaid Soome jm Skandinaavia nõusid ja mõnesugust retro ja vintage kraami. Seekord käisime Salos Radiokirpparis ja Turkus Manhattanis.

Salo kirpparis oli ka kohvilett. Ma ei joonud. Jaanuselt, kes jõi,  kiitvaid sõnu ei olnud kuulda. Poes aga oli küll üsna huvitav sobrada. Vaene Jaanus pidi palju kannatama, kui me Reedaga põhjalikult kõiki bokse revideerisime. 

Manhattan on tõeliselt suur. Kui see ükskord lõpuni sai käidud, tundsin, et suudan veel vaid auto istmele vajuda ja sealt lähima paari tunni jooksul mitte tõusta. Saak igatahes oli hea. Mõlemast poest kokku sain viis vanemat kohvipurki kogu täienduseks. Hea meel oli ka mitme vanema Arabia ja ühe Royal Copenhageni toote üle.

 

 Vaade Salo kirpparile:

Pilguheit mu kohvikarpidele köögiriiulil:

 

 

Mõttetutest asjadest

 

"Mõttetute asjade ostjad on alati targemad, kui nad ise arvavad - nad ostavad väikesi unistusi. Osteldes on nad lapsed. Teades, et neil on selleks piisavalt raha, meelitavad kõik plinkivad väikesed mõttetud asjad neid end ära ostma ja viivad nad õnnelikku meeleseisundisse nagu lapse, kes korjab rannalt teokarpe... " (Fernando Pessoa)

Omalt poolt lisan, et ei pea just alati plinkima. Ja ega ei pea ka alati piisavalt raha olema (pean silmas vaba raha, mida ei lähe vaja mingi mõtteka asja või tegevuse jaoks), et saavutada õnnelik meeleseisund.

 

Äkki olen see mina?

 

Õues sadas lund. Marelle läks akna juurde. Neljandalt korruselt oli hea vaade majadevahelisele lagendikule. Lund sadas ja kogu ilm oli valge, maa ja taevas. Sellest valgesusest hakkas eralduma tumedam kuju. Naine pikas mustas mantlis, tumeda karvamütsiga. Ta ligines mõõdetud sammudega ja muutus üha suuremaks. (Ei, muidugi jäi naine ise omaenda suurusesse, suurem oli ta vaid vaataja jaoks.) Midagi oli nii tuttavat ja omast temas äkki. See võin ju hoopis mina ise olla, mõtles Marelle. Mina ise võin ju sama olla, kui panen pika tumeda mantli selga ja kõnnin mõõdetud sammudega lumesajus üle valge välja. Ja keegi võib vaadata ja mõelda, et hoopis tema võib ise olla mina. Korraks tekkis tahtmine selle naisega tuttavaks saada. Aga ei, see ei ole hea mõte. Ja ta eemaldus aknast, et mitte purustada lummust.