Õues sadas lund. Marelle läks akna juurde. Neljandalt korruselt oli hea vaade majadevahelisele lagendikule. Lund sadas ja kogu ilm oli valge, maa ja taevas. Sellest valgesusest hakkas eralduma tumedam kuju. Naine pikas mustas mantlis, tumeda karvamütsiga. Ta ligines mõõdetud sammudega ja muutus üha suuremaks. (Ei, muidugi jäi naine ise omaenda suurusesse, suurem oli ta vaid vaataja jaoks.) Midagi oli nii tuttavat ja omast temas äkki. See võin ju hoopis mina ise olla, mõtles Marelle. Mina ise võin ju sama olla, kui panen pika tumeda mantli selga ja kõnnin mõõdetud sammudega lumesajus üle valge välja. Ja keegi võib vaadata ja mõelda, et hoopis tema võib ise olla mina. Korraks tekkis tahtmine selle naisega tuttavaks saada. Aga ei, see ei ole hea mõte. Ja ta eemaldus aknast, et mitte purustada lummust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar