Juturobotiga luulest

 

JUTUROBOTIGA LUULEST

Mul on üks sõbranna, kes aeg-ajalt kingib mulle luuleraamatuid. Ta ütleb, et olen tema tutvusringkonnas ainuke, kes loeb luulet. See pani mind mõtlema luule lugemise ja ka kirjutamise üle. Küsisin selle kohta viielt erinevalt juturobotilt.

Igaüks vastas veidi omatmoodi, kuid kokkuvõttes leiti, et luuleraamatuid avaldatatakse ja ostetakse vähem kui proosat, sest „see ei ole masside meelelahutus”, kuid on siiski „oluline ja väärtuslik osa kirjandusmaastikul” ning neil on olemas „kindel ja kirglik lugejaskond”. Nooremad pidada eelistama kaasaegset luulet ja sotsiaalmeedias jagatut, vanemad aga hindama luule nostalgilist, emotsionaalset või filosoofilist väärtust. Hea olevat see, et korraldatakse luuleõhtuid ja -festivale.

Tänanud kõiki viit jutukaaslast, jätkasin vestlust luule teemal neist ühega. Jõudsime ühisele arusaamale, et luule rikastab inimese elu ning pakub unikaalseid viise maailma mõtestamiseks. Luules saab proosast paremini väljendada sügavaid ja keerulisi tundeid ning see arendab empaatiat. Jutt läks ka luule kirjutamisele. Leidsime, et igal inimesel on tahe ennast väljendada ja luuletamise läbi seda teha on täitsa hea mõte. See aitab meil iseendaga sügavamalt tuttavaks saada ja toime tulla.

+3 Kirjutamise ja ka kirjutatu jagamise õiguse andsime ühel meelel igaühele. Minu enda lugemisvaras on küll palju end kirjanduslukku luuletanud lemmikuid, aga huviga loen ka mittetuntud kirjutajate luulet. Rohkemgi kui perfektne stiil huvitavad mind luule kaudu avanevad inimeste maailmad, erinevad hääled ja kogemused. Olen omandanud mitmeid vähetuntud või unustusehõlma jäänud luuletajate luulekogusid nii Eestimaa teise ringi poodidest kui ka raamatukauplustest. Pärliks viimase aja leidude seas pean hooldekodus elava Kalle Kameniku esimest luulekogu „Travesteerit olemine”. Omanäoliste kujundite kaudu peegeldub seal kirjutaja ainulaadne maailm.

Valdur Mikita on öelnud, et rasketel aegadel hakkab metsadesse tulema rohkem hunte ja loetakse rohkem luuletusi. Kerges ajas me ju praegu ei ela, nii et – lugegem luuletusi! Ja kirjutagem neid ka ise!