Meil oli kodus palju raamatuid ja väiksele Imbile väga meeldis raamatukapis tuhnida. Ikka ja jälle tõmbas ta sealt mõne välja, sättis end kapi juures asunud tumerohelisele diivanile ja asus lugema. Oli see siis täiskasvanute armastusromaan või mõne filosoofi elutöö. Isa pakkus, et leiab ehk mulle midagi muud, sobivamat, millest aru ka saan. Ema aga arvas oma malbel moel, et las loeb, mõnest lausest ta ikka aru saab, aastate pärast loeb uuesti ja mõistab rohkem.
Selline ta oligi – andis mulle üsna palju vabadust kasvada ja valikuid teha. Kindlasti tuli tal ka palju muret ja südamevalu üle elada, sest kõik valikud ei olnud ju alati ema südant rõõmustavad.
Kahju on mul aga sellest, et ta vähe rääkis omaenda lapsepõlvest ja suureks saamisest. Küsida ma õigel ajal ei osanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar