ei osta

 

Kõnnin

Oma kesta sees

Hommikuses Viru keskuses.

Vaatan välja vasakule ja paremale:

inimesi vähe

asju palju.

Tahan neid asju.

Aga ei osta.

Asjad olevat tühisus.

Rahakott noogutab tunnustavalt.

 

Laurel

 

Lapsena mulle väga meeldis nimesid panna. Mitte ainult nukkudele ja mänguloomadele, vaid isegi mu lemmikul keksukivil oli nimi (Violeta). Hiljuti sain teada, et mu vana hea tuttav Lätist, kellega oleme noorest peast olnud kirjavahetuses ja nüüd vahetame laike fb-s, on oma mobiilidele nime andnud. See mõte paelus mind sedavõrd, et otsustasin sama teha. Olen ju just uue telefoni saanud, seega ongi õige aeg talle nimi panna. Kas aga poisi või tüdruku nimi? Unisex! Palusin AI-l pakkuda variante. Kõigi nende mõtteis veeretamise tulemusena sai mu kaunis kaaslane nimeks Laurel. Lugesin netist lisaks, et seda nime eelistavad lapsele panna vanemad, kes hindavad elegantsust ja haritust. No see “laps” on ju seda küll!

#olgekuilapsed

Telefonita

12. juuni 

Umbes 2 nädalat olin telefonita. Oli kena telefon, aga andis otsad („tänu” ekraanivahetusele Lasnamäe väikeses töökojas. Odavam oli seal, noh...). Täna sain uue ja ka ilusa. Selle 2 nädala jooksul aga oli huvitav ennast jälgida. Esimesed päevad olid väga valusad. Iga hetk sirutasin käe telefoni järele, sest pool elu ju seal. Helistada, kirjutada sõnumit, saada teada kuulatava laulu esitajat, teha pilti, vaadata pangakonto seisu ja teha makseid jpm. Elu lonkas täiega. Mõne päeva pärast lõin käega ja püüdsin kohaneda. Veel mõne päeva pärast... hakkas isegi meeldima. Muretu elu. Keegi ei helista. Ei ole ka endal pinget, et peaksin kellelegi helistama. Pildistamise ärajäämine säästab energiat. Pole mingit tähtsust sellel, kes laulab. Skrollimine jäi märksa vähemaks, sest arvutis ma pigem loen midagi päriselt huvi pakkuvat. Ja mis kõige toredam – kuna ei olnud ligipääsu pangakonto ülevaatele, siis kulutasin süüdimatult, südametunnistuse piinata ...