Telefonita

12. juuni 

Umbes 2 nädalat olin telefonita. Oli kena telefon, aga andis otsad („tänu” ekraanivahetusele Lasnamäe väikeses töökojas. Odavam oli seal, noh...). Täna sain uue ja ka ilusa. Selle 2 nädala jooksul aga oli huvitav ennast jälgida. Esimesed päevad olid väga valusad. Iga hetk sirutasin käe telefoni järele, sest pool elu ju seal. Helistada, kirjutada sõnumit, saada teada kuulatava laulu esitajat, teha pilti, vaadata pangakonto seisu ja teha makseid jpm. Elu lonkas täiega. Mõne päeva pärast lõin käega ja püüdsin kohaneda. Veel mõne päeva pärast... hakkas isegi meeldima. Muretu elu. Keegi ei helista. Ei ole ka endal pinget, et peaksin kellelegi helistama. Pildistamise ärajäämine säästab energiat. Pole mingit tähtsust sellel, kes laulab. Skrollimine jäi märksa vähemaks, sest arvutis ma pigem loen midagi päriselt huvi pakkuvat. Ja mis kõige toredam – kuna ei olnud ligipääsu pangakonto ülevaatele, siis kulutasin süüdimatult, südametunnistuse piinata ...