Kaks päeva olin istunud oma armsa diivani nurgas ja vaadelnud pilvi ning naabermaja katust (kus kajakaid küll enam pole, ent tuvisid ja hallvareseid liigub rohkelt), vahepeal süvenenud ka väikestesse ekraanidesse, et teada saada, mida keegi mingitest asjadest arvab. Täna hommikul tegin otsuse kammida juuksed, värvida silmad ja huuled ning astuda uhkelt trepist alla ja suunduda kaugemale. Eesmärgiks sai ainuke kino, kus käin – Artis. Kellaajaliselt sobis Eesti uus dokfilm ”Torn”.
Pärast mitmeid väikseid seiklusi (Merkuuri retrograad?), nagu nt väga napilt välditud bussi kokkupõrge kõrvalteelt välja sõitnud furgoonautoga (inimesed bussis kiljusid ja mõneks hetkeks muutus ka nende asukoht bussiruumis, mina ei kiljunud, aga asukoht muutus küll 1-2 meetri võrra) jõudsin kohale. Saalis oli meid viis umbes minuvanust naisterahvast, kõik istumas nii kaugel üksteisest kui vähegi andis (tegin sama!).
Film algas ja üsna kaua ka kestis kaadritega ühe üsna räämas kodus elava vanema mehe toimetamistega Haanjamaal. Igasugu tööriistadega töö tegemised, millest ma midagi ei mõika (ja mis ei huvita ka), mingi vist makaronitoidu ahju panemised ja väljavõtmised jms. Helitaustaks ainult reaalelu reaalsed helid. Meelde tuli Lennoni ja Ono kuulus lühifilm, kus vaataja saab süveneda kärbse kõndi mööda inimihu. IGAV, mõtlesin. Tasapisi hakkas avanema põhjus, miks on mees (Kalju) sukeldunud töö tegemisse – hingevalu üksi jäämisest. Naine läks koos väikse tütrega juba ammu ära, uut pole ka leidnud.Jah, mehest kahju muidugi. Ikka tekib kaastunne, kui näed, et kellelgi silmad märjaks lähevad. Teisalt mõtlesin ka samal ajal (filmi keskpaigas umbes), et kas tüüp iseenesest on siiski nii huvitav ja sisukas, et välja kanda pooleteisttunnine film. Igatahes oli filmis ka (minu) kiitust väärivat. Oli ilusaid maastikuvaateid, oli nappide vahenditega edasi antud ilmekaid stseene. Nt see, kus Kalju tegi end korda ja läks kohalikule vallaliste peole, mida jäi aga ukse pealt vaatlema. Tema näoilme rääkis mõndagi. Meeldis, et ei olnud üleliigset taustamuusikat lugu helikeeles jutustamas. ’Last not least’ – meeldisid kassid. Filmi alguses oli taustal oma elu elamas üks kassipoeg, mõne aja pärast oli näha kaht kassi, tasapisi suurenes ekraanile jõudnud kasside arv, lõpus oli neid vähemasti 10 korraga koos (täpselt ei jõudnud lugeda). Saalist väljudes arvasin selle filmi siiski hea poolele, kuigi võibolla oleks veidi lühemas ja veidi kontsentreeritumas variandis parem olnud. VÕIBOLLA. Ega mina tea.
