Teo tarkusi

 

„Kuule, tigu, mis passid seal oma kambris kogu aeg! Igav ei hakka või?”

Sõnas tigu: "Juba Pascal teadis, et kõik hädad tulenevad ühest asjast: suutmatusest istuda vaikselt oma toas üksi." Ütles ja tõmbus tagasi oma kotta.

 

Uued inimesed ja teised

 

Lähen lapselapsele lasteaeda järgi. Majatäis lapsi möllab rõõmsalt õues. Lapselaps jookseb mulle vastu. Nemad kõik seal on UUED INIMESED.

Trammi peale tuleb seltskond noori, samast koolist, kus mina aastakümneid tagasi käisin. Nemadki on UUED INIMESED.

VANAD INIMESED lähevad ära. Üksteise järel. Need, kes kunagi olid UUED INIMESED.

Nende kahe vahel on oma elu elamas VAHEPEALSED INIMESED. Need, kes on muundumisprotsessis uutest inimestest vanadeks inimesteks.

Ja mis siin muud, kui tõdeda, et nii see elu käib.

 

Mõned uued inimesed.

Minagi olin kunagi uus inimene. 

õhtu haigena

 

Suured mustad linnud vuhisevad akna tagant mööda ja kaovad tumesinisesse taevasse. Härra Kuu lõbustab end, kord uudishimulikult aknaruudust sisse vaadates, siis jälle häbenedes pilve taha pugedes.

Tõden, et haige olla ei ole üldse hull. Päev läbi pidžaamas veeta ja kui mingi kohustus koputab, siis talle viisakalt öelda: näed ju, et ma olen haige, minul on tegemist õhtuse taeva vaatlemisega, sina mine vaata ise, kuidas hakkama saad!