Hommikupimedus, õhtupimedus

 18.detsembri kohta 19ndal.

Hommikupimedus ja õhtupimedus erinevad teineteisest. Sellise teadusliku avastuse tegime eile. Kulutasime hulga bensiini, aega ja energiat selle teadasaamiseks. Peaks nüüd vist Nobelit taotlema.

Hommikupimeduses on lootust, on tahet olla elus, on usaldust kõige ja kõigi vastu. Sellele järgneb igav hall päev, mille peab ise ära sisustama, et kesta ja mitte kaotada hommikupimeduse lumma südames. Ja siis jõuab märkamatult kätte õhtupimedus. Tumedam ja sügavam, ent vabastav, rahustav, lohutav.

Detsembris aga on mõlemas pimeduses palju värvilisi tulesid – kuuskedel, majadel, aedadel, ja palju pilkupüüdvaid tundelisi aknaid. Selleski veendusime eile.

 

(Rohkem teksti ja pilte fb-s) 

Kell on mõnevõrra 6 läbi. Sõidame läbi vihmase ja värvilise linna, sõidame sinna, kuhu rattad viivad.

 Esimene peatus Kosel. Kodudes magati, ärgati, joodi hommikukohvi, mindi tööle ja kooli. Selles lootust sisaldavas jõulueelses pimeduses. 

 

 Tänane päev saab läbi. Homne tuleb homme. Hoidku meid Jumal - kõige elava ja oleva allikas!