Kas tõesti teab vastust vaid tuul? Kuidas mina seda tuule käest teada saaksin?
Is it really so that the answer is blowing in the wind? But how can I catch it?
teisipäev, 25. november 2014
neljapäev, 20. november 2014
“When I was fifteen, all I wanted was to go off to some other world, a place beyond anybody’s reach. A place beyond the flow of time.”
- But there’s no place like that in this world.
- Exactly. Which is why I’m living here, in this world where things are continually damaged, where the heart is fickle, where time flows past without a break.”
― Haruki Murakami, Kafka on the Shore
I'm not sure I wanted it at 15. Probably I didn't realize the brokenness and damage of this world so much. I mean, I surely saw and felt it, but couldn't understand its fatality. I think more than escaping I yearned for life. For LIFE. But who can remember it all...
It's now that I dream about a "place beyond...". But still I yearn for LIFE!
- But there’s no place like that in this world.
- Exactly. Which is why I’m living here, in this world where things are continually damaged, where the heart is fickle, where time flows past without a break.”
― Haruki Murakami, Kafka on the Shore
I'm not sure I wanted it at 15. Probably I didn't realize the brokenness and damage of this world so much. I mean, I surely saw and felt it, but couldn't understand its fatality. I think more than escaping I yearned for life. For LIFE. But who can remember it all...
It's now that I dream about a "place beyond...". But still I yearn for LIFE!
reede, 14. november 2014
7. oktoobril oli nii:
Tühjas tunnelis, mis ühendab Balti jaama vanalinnaga, istub mees. Kerjus. Aastaid on ta seal istunud. Teistsugune, erineb teistest kerjavatest inimestest. Ta ei mängi pilli, ei värista kätt, ei oma haledust tekitada püüdvaid atribuute - karkusid, ratastooli, isegi nunnut koera mitte. Ta ainult istub ja lahendab ristsõnu, loeb lehte või lihtsalt on seal olemas. Näib, nagu oleks tal kunagi olnud korralik kodu, mingit haridust nõudev töö, peregi. Ma ei tea, miks ta nüüd niimoodi elab, on see valik või vajadus.
Alati, kui käin selles tunnelis, liigub seal inimesi. Seekord ei ole kedagi, ainult mina ja see andi ootav mees. Tema istub, selg vastu seina, mina liginen tunneli ühest otsast, et jõuda temani, mööduda temast ja väljuda tunneli teisest otsast. Vanalinna. Täna on see teekond pikem kui tavaliselt. Kas ta loodab, et ma poetaksin mütsi sisse midagi? Mul on piinlik. Aga ma ei ava oma rahakotti. Ma ei hakka seljast kotti võtma, sealt rahakotti koukima ja sellest sente välja raputama. Peale sentide on mul seal veel viiekas. See on kõik terve nädala peale. Ma arvan, et tema on minust rikkam. Igatahes mitte vaesem. Minul on vaja seda viiekat praegu. Mul on hingeline madalseis, lähen lohutan end kusagil kohvikus. Ma ei tea, milline on tema hingeline seis. Kuidas tema end lohutab? Kas ta vajab lohutust? Igatahes minust vaesem ta pole. Ma arvan, et mul on päris kenad riided seljas, aga need on ostetud Humanast ja Balti jaama turult, rohkem kui 3 eurot pole ükski hilp maksnud. Tema aga seda ei tea. Võibolla arvab ta, et ma olen jõukas, hästitoimetulev, aga ihne. Või hoolimatu. Külma südamega. Võibolla ta arvab, et mul on hea töökoht, et ma elan Kalamaja renoveeritud korteris? Ja mul on mees ja auto, täna aga on mees autoga ära, seepärast kõnnin siin tunnelis. Võibolla....
Ja mis siis sellest, mida ta arvab? Iga päev mööduvad temast sajad inimesed, kas ta arvab neist kõigist midagi? Või kas arvavad möödujad temast midagi, veel vähem sellest, mida tema neist arvab?
Jõuan tunnelist välja viivate treppideni. Lähen nüüd kohvikusse, sest vajan head kohvi ja inimesi enda ümber. Ja kindlasti kirjutan seal üles selle, kuidas kõndisin läbi tunneli ja muretsesin, mida minust arvab kerjav mees, kellele ei andnud oma viimast viiekat.
Tühjas tunnelis, mis ühendab Balti jaama vanalinnaga, istub mees. Kerjus. Aastaid on ta seal istunud. Teistsugune, erineb teistest kerjavatest inimestest. Ta ei mängi pilli, ei värista kätt, ei oma haledust tekitada püüdvaid atribuute - karkusid, ratastooli, isegi nunnut koera mitte. Ta ainult istub ja lahendab ristsõnu, loeb lehte või lihtsalt on seal olemas. Näib, nagu oleks tal kunagi olnud korralik kodu, mingit haridust nõudev töö, peregi. Ma ei tea, miks ta nüüd niimoodi elab, on see valik või vajadus.
Alati, kui käin selles tunnelis, liigub seal inimesi. Seekord ei ole kedagi, ainult mina ja see andi ootav mees. Tema istub, selg vastu seina, mina liginen tunneli ühest otsast, et jõuda temani, mööduda temast ja väljuda tunneli teisest otsast. Vanalinna. Täna on see teekond pikem kui tavaliselt. Kas ta loodab, et ma poetaksin mütsi sisse midagi? Mul on piinlik. Aga ma ei ava oma rahakotti. Ma ei hakka seljast kotti võtma, sealt rahakotti koukima ja sellest sente välja raputama. Peale sentide on mul seal veel viiekas. See on kõik terve nädala peale. Ma arvan, et tema on minust rikkam. Igatahes mitte vaesem. Minul on vaja seda viiekat praegu. Mul on hingeline madalseis, lähen lohutan end kusagil kohvikus. Ma ei tea, milline on tema hingeline seis. Kuidas tema end lohutab? Kas ta vajab lohutust? Igatahes minust vaesem ta pole. Ma arvan, et mul on päris kenad riided seljas, aga need on ostetud Humanast ja Balti jaama turult, rohkem kui 3 eurot pole ükski hilp maksnud. Tema aga seda ei tea. Võibolla arvab ta, et ma olen jõukas, hästitoimetulev, aga ihne. Või hoolimatu. Külma südamega. Võibolla ta arvab, et mul on hea töökoht, et ma elan Kalamaja renoveeritud korteris? Ja mul on mees ja auto, täna aga on mees autoga ära, seepärast kõnnin siin tunnelis. Võibolla....
Ja mis siis sellest, mida ta arvab? Iga päev mööduvad temast sajad inimesed, kas ta arvab neist kõigist midagi? Või kas arvavad möödujad temast midagi, veel vähem sellest, mida tema neist arvab?
Jõuan tunnelist välja viivate treppideni. Lähen nüüd kohvikusse, sest vajan head kohvi ja inimesi enda ümber. Ja kindlasti kirjutan seal üles selle, kuidas kõndisin läbi tunneli ja muretsesin, mida minust arvab kerjav mees, kellele ei andnud oma viimast viiekat.
See oli oktoobris.
Vist oli Prantsusmaal üks kirjanik, kes eraldus maailmast oma maakodusse, ülitundlikkuse tõttu.
Leelo Tunglal on üks luuletus, milles väidab, et aastatega muutub süda paljamaks ja haavatavamaks.
Süda ei talu enam maailma valu.
Siis lähed kodunt välja ja kohtud inimesega.
Paned mantli kohvikus pikale istmele, kuniks sööd oma croissant'i ja jood sojapiimaga lattet ning sõrmitsed tahvlit (et saada lisaports uudiseid meeleheitel maailmast). Kõrvallauda istub vanem proua (intelligentne, stiilne), asetab oma keebi sama istme teisele poolele. Tõstad tahvlilt silmad. Tema saab su pilgust valesti aru, haarab keebi järele ja vabandab. Naeratad ja ütled, et las olla, pole probleemi. Ta naeratab vastu ja jätab keebi sinna, kus oli.
Gustavis. Lähen nüüd ära, Ootamatult palju prouasid on leti ääres sabas. Teen neile ruumi.
In October:
It was probbaly in France that one writer withdrew from the world into his countryhouse. He was oversensitive.
Leelo Tungal has a poem where she claims that the heart gets more naked and vulnerable over the years.
Heart doesn't bear the pain of the world anymore.
Then You leave the home and meet a human.
You put Your overcoat on the long chair in the cafe while having Your croissant and latte and read more desperate news from the tablet. An older lady, intelligent and stylish, comes and sits at the next table. She puts her cape on the other side of the chair where is Yours. You raise Your eyes from the tablet. She gets Your glimpse wrong, grabs the cape and apologizes. You smile and tell her that it's alright, no problem with the cape. She smiles in return and lets the cape stay.
In the cafe Gustav. I'll leave now. There are suddenly many ladies coming in. I make space for them.
Vist oli Prantsusmaal üks kirjanik, kes eraldus maailmast oma maakodusse, ülitundlikkuse tõttu.
Leelo Tunglal on üks luuletus, milles väidab, et aastatega muutub süda paljamaks ja haavatavamaks.
Süda ei talu enam maailma valu.
Siis lähed kodunt välja ja kohtud inimesega.
Paned mantli kohvikus pikale istmele, kuniks sööd oma croissant'i ja jood sojapiimaga lattet ning sõrmitsed tahvlit (et saada lisaports uudiseid meeleheitel maailmast). Kõrvallauda istub vanem proua (intelligentne, stiilne), asetab oma keebi sama istme teisele poolele. Tõstad tahvlilt silmad. Tema saab su pilgust valesti aru, haarab keebi järele ja vabandab. Naeratad ja ütled, et las olla, pole probleemi. Ta naeratab vastu ja jätab keebi sinna, kus oli.
Gustavis. Lähen nüüd ära, Ootamatult palju prouasid on leti ääres sabas. Teen neile ruumi.
In October:
It was probbaly in France that one writer withdrew from the world into his countryhouse. He was oversensitive.
Leelo Tungal has a poem where she claims that the heart gets more naked and vulnerable over the years.
Heart doesn't bear the pain of the world anymore.
Then You leave the home and meet a human.
You put Your overcoat on the long chair in the cafe while having Your croissant and latte and read more desperate news from the tablet. An older lady, intelligent and stylish, comes and sits at the next table. She puts her cape on the other side of the chair where is Yours. You raise Your eyes from the tablet. She gets Your glimpse wrong, grabs the cape and apologizes. You smile and tell her that it's alright, no problem with the cape. She smiles in return and lets the cape stay.
In the cafe Gustav. I'll leave now. There are suddenly many ladies coming in. I make space for them.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)