7. oktoobril oli nii:
Tühjas tunnelis, mis ühendab Balti jaama vanalinnaga, istub mees. Kerjus. Aastaid on ta seal istunud. Teistsugune, erineb teistest kerjavatest inimestest. Ta ei mängi pilli, ei värista kätt, ei oma haledust tekitada püüdvaid atribuute -  karkusid, ratastooli, isegi nunnut koera mitte. Ta ainult istub ja lahendab ristsõnu, loeb lehte või lihtsalt on seal olemas. Näib, nagu oleks tal kunagi olnud korralik kodu, mingit haridust nõudev töö, peregi. Ma ei tea, miks ta nüüd niimoodi elab, on see valik või vajadus.
Alati, kui käin selles tunnelis, liigub seal inimesi. Seekord ei ole kedagi, ainult mina ja see andi ootav mees. Tema istub, selg vastu seina, mina liginen tunneli ühest otsast, et jõuda temani, mööduda temast ja väljuda tunneli teisest otsast. Vanalinna. Täna on see teekond pikem kui tavaliselt. Kas ta loodab, et ma poetaksin mütsi sisse midagi? Mul on piinlik. Aga ma ei ava oma rahakotti. Ma ei hakka seljast kotti võtma, sealt rahakotti koukima ja sellest sente välja raputama. Peale sentide on mul seal veel viiekas. See on kõik terve nädala peale. Ma arvan, et tema on minust rikkam. Igatahes mitte vaesem. Minul on vaja seda viiekat praegu. Mul on hingeline madalseis, lähen lohutan end kusagil kohvikus. Ma ei tea, milline on tema hingeline seis. Kuidas tema end lohutab? Kas ta vajab lohutust? Igatahes minust vaesem ta pole. Ma arvan, et mul on päris kenad riided seljas, aga need on ostetud Humanast ja Balti jaama turult, rohkem kui 3 eurot pole ükski hilp maksnud. Tema aga seda ei tea. Võibolla arvab ta, et ma olen jõukas, hästitoimetulev, aga ihne. Või hoolimatu. Külma südamega.  Võibolla ta arvab, et mul on hea töökoht, et ma elan Kalamaja renoveeritud korteris? Ja mul on mees ja auto, täna aga on mees autoga ära, seepärast kõnnin siin tunnelis. Võibolla....

Ja mis siis sellest, mida ta arvab? Iga päev mööduvad temast sajad inimesed, kas ta arvab neist kõigist midagi? Või kas arvavad möödujad temast midagi, veel vähem sellest, mida tema neist arvab?
Jõuan tunnelist välja viivate treppideni. Lähen nüüd kohvikusse, sest vajan head kohvi ja inimesi enda ümber. Ja kindlasti kirjutan seal üles selle, kuidas kõndisin läbi tunneli ja muretsesin, mida minust arvab kerjav mees, kellele ei andnud oma viimast viiekat.