See oli oktoobris.

Vist oli Prantsusmaal üks kirjanik, kes eraldus maailmast oma maakodusse, ülitundlikkuse tõttu.
Leelo Tunglal on üks luuletus, milles väidab, et aastatega muutub süda paljamaks ja haavatavamaks.

Süda ei talu enam maailma valu.
Siis lähed kodunt välja ja kohtud inimesega.
Paned mantli kohvikus pikale istmele, kuniks sööd oma croissant'i ja jood sojapiimaga lattet ning sõrmitsed tahvlit (et saada lisaports uudiseid meeleheitel maailmast). Kõrvallauda istub vanem proua (intelligentne, stiilne), asetab oma keebi sama istme teisele poolele. Tõstad tahvlilt silmad. Tema saab su pilgust valesti aru, haarab keebi järele ja vabandab. Naeratad ja ütled, et las olla, pole probleemi.  Ta naeratab vastu ja jätab keebi sinna, kus oli.
Gustavis. Lähen nüüd ära, Ootamatult palju prouasid on leti ääres sabas. Teen neile ruumi.

In October:

It was probbaly in France that one writer withdrew from the world into his countryhouse. He was oversensitive.
Leelo Tungal has a poem where she claims that the heart gets more naked and vulnerable over the years.

Heart doesn't bear the pain of the world anymore.
Then You leave the home and  meet a human.
You put Your overcoat on the long chair in the cafe while having Your croissant and latte and read more desperate news from the tablet. An older lady, intelligent and stylish, comes and sits at the next table. She puts her cape on the other side of the chair where is Yours. You raise Your eyes from the tablet. She gets Your glimpse wrong, grabs the cape and apologizes. You smile and tell her that it's alright, no problem with the cape. She smiles in return and lets the cape stay.
In the cafe Gustav. I'll leave now. There are suddenly many ladies coming in. I make space for them.