Eelmise jätkuks:
 (inspireerituna Imbi Paju aastatetagusest artiklist Sirbis. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kristiina-ehini-raamatut-lugedes/)

„Halvim, mida nõukogude kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine. Sain selle juba esimesel kooliaastal hästi selgeks. Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest” (lk 69). Nii kirjutab Kristiina Ehin oma "Paleontoloogi päevaraamatus".

No ja kui jutt juba kooli peale läinud, siis:

 Ühes väikelinna raamatukogus esinemisel tutvustab end eluaegne õpetaja ja küsib: „Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?”.

Kirjanik tunneb, kuidas ta süda hakkab kiiremini lööma ja ta tahaks end lapselikult kaitsta, enne kui suudab vabaneda küsija piiravast pilgust, mis teeb temast jälle seitsmeaastase koolitüdruku, ja vastab: „Ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised, aga ma ei saa midagi parata, et minu omad on just niisugused” (lk 83).

Ükskord imestas üks õpetajana töötanud tore kristlasest naisterahvas minu suhtumise üle kooli. Ta ei olnud kunagi näinud kellelgi nii palju vaenu selle institutsiooni vastu.  Mind ei kiusatud koolis, aga ma tundsin end seal väga halvasti. Ma ei osanud seda sõnastada, aga maailm oleks pidanud kuidagi teistsugune olema. Hiljem, kui vahetasin eliitkooli kunstikooli vastu, oli lahedam. Vähemasti oli seal häid sõpru, kellega koos võis paljutki lihtsalt ignoreerida ja elada oma elu. 

See maailm ei olnud muutunud teistsuguseks ka selleks ajaks, kui mu oma lapsed koolis pidid käima. Ja mulle näib, et märkimisväärselt pole ta muutunud ka nüüd, kui kord on lastelaste käes...

Vabandust, ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised....