Definition of idealist

1 a :an adherent of a philosophical theory of idealism

b :an artist or author who advocates or practices idealism in art or writing

2 :one guided by ideals; especially :one that places ideals before practical considerations

(Merriam-Webster)

someone who believes that very good things can be achieved, often when this does not seem likely to others
(Cambridge Dictionary)

 An idealist is someone who envisions an ideal world rather than the real one. Some people consider idealists to be naive, impractical, and out of touch with reality. Idealists think that striving for perfection makes the world a better place.

The main root of idealist is "ideal," which comes from the Latin word idea. As an idealist, you think everyone should act in the best interest of the group. Ideally, everyone would agree with you, but the unfortunate reality is that lots of people act solely in their own self-interest. Words that are related to idealist include "idealize," "idealism," and "ideally."

someone guided more by ideals than by practical considerations

(vocabulary.com) 

1.

a person who cherishes or pursues high or noble principles, purposes, goals, etc.

Synonyms: optimist, perfectionist, reformer, visionary, utopianist.

Antonyms: pragmatist, skeptic, cynic.

2.

a visionary or impractical person.

Synonyms: romantic, romanticist, dreamer, stargazer.

Antonyms: realist, materialist.

3.

a person who represents things as they might or should be rather than as they are:

My friend is an idealist, who somehow thinks that we always agree.

4.

a writer or artist who treats subjects imaginatively.

5.

a person who accepts the doctrines of philosophical idealism, as by representing things in an ideal form, or as they might or should be rather than as they are.

 

 Word story Originally the term idealist applied to followers of any philosophical school of thought (often called idealism ) which emphasized the role of ideas in explaining reality. Over time, the meaning of the term broadened to include first anyone strongly guided by an ideal, and then those who believed, often unrealistically, in something that might be unattainable—which is probably

 (dictionary.com)


 

Ühelt laadalt teisele

Ühelt laadalt teisele. Eile raamatulaat, täna teatrilaat.
Tugevat tuult, vähest vihma ja ajuti kena päikest. Palju rahvast, suur osa neist vanemaid prouasid ja härrasid, täiesti ilmselgelt omaaegseid paadunud teatriskäijaid. Miks ütlen omaaegseid? Vaevalt et rahakott  seda enam kannatab. Minul igatahes ei kannata. Isegi neil päevil pakutava 30% soodustuse puhul ei kannata. Kahju. Paljudel siiski kannatab, järjekorrad olid pikad.

Mina lepin (pean leppima) tasuta etendustega. Mõnikord saan mõnelt lapselt üle jäänud pileti.

Tänasel laadal tegin kaks kulutust, kumbki 2 euri. Õnneloos, kust sain karbi plastiliini ja teatrikostüümide müügialalt ostsin mingi tuunikasarnase linasest (?) pruunist riidest ürbi. Ma ei tea veel, kas oskan selle ka kandmiskõlblikuks teha või jääb suveniiriks.


 Päev jätkus Maria Teresaga Solarise Gustavis. See ilus nimi viitab cointreauga maitsestatud mustale kohvile, mu uuele lemmikule. Sealt astusin bussile ja sõitsin oma kogudusse.

Raamatud, kohv ja õlu

Keegi on kunagi kirjutanud, et sellest polegi midagi halba ega imelikku, kui sa aina  hangid raamatuid, aga ei tee nendega muud, kui paned riiulile ja vaatled selgasid. Olgu õnnistatud see hingesugulane! Vähesed saavad aru naudingust, mida pakub  ka pelgalt raamatu vaatlemine teadmises, et seal on palju huvitavat, palju sellist, mis avab ja avardab, puudutab ja erutab, rõõmustab ja üllatab, ning sul on võimalus seda lugeda ja võib olla, et kunagi teedki seda.
Täna siis 9 raamatut 9 euro eest. Laadalt. Viis luulekogu ja kaks Oskar Lutsu.

Ja mida paremat võiks järgnevalt teha kui astuda läbi Maiasmokast ning juua üks must kohv ja süüa lõik iirikohvikooki.

  Istusime mugavas nurgalauas ja vaatlesime kohviku külastajaid, kes olid valdavalt teistest maadest. Teised rahvad, teised rassid, teised keeled. Tänavatel on nad lihtsalt turistid, aga kohvikus  iseendad. Huvitavad iseendad.

Üks seik, üks kaader oli väga häiriv.Tegelased olid muidugi eestlased. Sisse tuli vanaproua, väga küürus, kuid puhas ja korralik. Selline, kes omal ajal kindlasti armastas nautida kohvi ja kooki. Meie maal aga üksikutel vanaprouadel seda võimalust tavaliselt ei ole. Ta vaatas ringi kohta otsides. Ülekaaluline klienditeenindaja tuli otsekohe tema juurde ja käsutas labaselt ta sealt minema, teatades, et siin ei tohi kerjata. Proua naeratas selle peale, aga ei läinud ära, vaid istus laua taha. Teine teenindaja tuli ja ütles, et lauas ei teenindata, vaid tuleb järjekorras seista ja üldse kerjata võib väljas. Me olime valmis minema ja ostma talle kohvi ja koogi, aga ühed soomlased jõudsid ette ning andsid  10 eurot. Proua tänas ja lahkus. Küllap see oligi tema skeem ära elada. Kellel aga on õigust selle peale pahandada?

Meie suundusime edasi Balti jaama turule. Ostsime kukeseeni ja mett. Mina jõin ka suure klaasi õlut, kuigi ma tegelikult õllejooja ei ole. Ahjaa, enne õlut astusin läbi Toormoorist, kus kohtusin IG sõbraga, neiuga, kes joonistab mandalaid. Nice!

Õhtul tahtsime veel minna Estonia tasuta galale, kuid ei saanud autot parkida ja tuli sama targalt tagsi sõita.

Mulle tegelikult meeldib, et kõik asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Või ei meeldi siiski? Eks oleneb plaanist ja sellest, kuidas tegelikkuses läks. Eilsed ootamatused meeldisid.
Plaan oli minna hommikul Telliskivi kirbufestivalile, seejärel sõita Tapale vana töökaaslase 75. juubelile ja linna naastes võtta osa mõnest Kultuuriöö ja Muinastulede öö üritusest.
Tegelikkuses: kirbukale jätsin minemata, sest rahakott oli ootamatult väga kõhnaks jäänud, mulle aga ei meeldi asju vaadata, teades kindlalt, et ma neid omandada ei saa (sorry, ei ole pühak ega boddhisattva), see teeb mind pahuraks ja jonnakaks, mis omakorda tekitab taas süümepiinu, et miks ma seda nii üle elan, need ju kõigest asjad jne jne. Ühesõnaga - parem hoiduda sellistest hetkedest.
Järgmine asi plaanis oli Tapale sõit. Lilled ja kingid kaasa, pidulikum pluus selga ja autosse! Umbes 10 min enne kohale jõudmist helistas vanainimene Tallinnast, kes oli kukkunud ja vajas kohe abi. Oma sugulased olid hetkel veel kaugemal kui meie. Ja nii piirduski see sünnipäev kõigest lillede üleandmise ja kallistamisega veel lokirullides sünnipäevalapse kodus. Oli see nüüd hea või halb, kes teab. Igatahes läksime linnas siiski veel kirbukalt läbi. Tuul oli tugev ja külm, ei olnud asjakohaselt riietatud. Midagi ei ostnud, küll aga sõime kumbki ühe vegan wrapi ja jõime tassi kohvi. Sa oled seda väärt, nagu nüüd armastatakse öelda...

Ja siis avastasin, et mu ig-sõber Austraaliast, umbes minuvanune moetööstuse tegelane on rattamatkal läbi Baltikumi ja parasjagu Tallinnas. Kõhklesin, kas kirjutada ja pakkuda kohtumist. Ma tegelikult veidi sotsiofoob (või mis sõna see oligi), pelgan võõrastega kohtumisi, kuigi samas nagu tahaks ka. Kirjutasin siiski, vaikselt lootes, et ehk ütleb, et sorri, ei ole aega... Aga oli aega! Ja nii kohtusimegi neljakesi jahedal ja kergelt vihmasel augustiõhtul, viisme nad (ig-sõber Faye ja tema attractive abikaasa John) Kehrwiederisse Raekoja platsil. Jõime kohvi, teed, veini ja õlut ning rääkisime juttu. Neil selline mõnus austraalia aktsent. Suminas ja platsilt kostvas muusikas (Too Q Start andis kontserti) läks kahjuks osa nende jutust kaotsi, püüdsin hoolikalt jälgida näoilmeid ja vastavalt reageerida, et mitte jätta muljet nagu ma ei saaks aru... Tundus, et suhtlus siiski sujus, mina jäin rahule, ma ei tea, kas nemad ka. Ütlesid küll, et väga tore, et ma nad välja kutsusin jne. Sõber ei olnud varem tähelegi pannud, et ma Tallinnast olen. Nii see sotsiaalmeedia sõprus on. Mis teha. Ja ega nad ei teadnud ka, et eestlastel oma keel on, arvasid ikka, et vast vene keel. Suured rahvad teavadki väikestest väga vähe, ime, et üldse teatakse, et me olemas oleme. Mis teha... Siiski oli see kõik väga tore. Ja Instagrammi sain ka nüüd uued pildid panna ;)

Kui nemad olid hotelli poole suundunud, jätkasime meie õhtu veetmist. Käisime kodunt läbi, panime soojemalt riidesse ja sõitsime bussiga Lennusadamasse. Kahjuks küll oli muinastuli juba süüdatud ja kontserdiandjad pakkisid asju kokku ja rahvas suundus teisele poole, st sadamast välja. Jalutasime veidi mere ääres, soojendasime end muinaslõkke paistel ja sõitsime tagasi koju.

Uni oli sügav ja kosutav.

Do I love sudden changes in my plans? It depends. At least yesterday it turned out well.
According to the plan we had to go to the flea market, then to the 75th birthday party in a small town 90 km from Tallinn and in the end of the day to some concert (it was such a day when there were a lot of different free concerts in the town and fires at the coast).
Well, it turned out a bit differently. At first I acknowledged that I had not money for this big flea market and to go without the possibility to buy smth - no, no...!
So, armed with a bunch of flowers and a bag with gifts we started the way to the birthday party.  It was ca 10 min before reaching the destination when we got the call: an old lady had fallen at her home and needed quick help, her own relatives were away. We rushed to the birthday lady, gave her flowers and hugs and rushed back (110 km/h). When it was ok with the old lady we felt hungry (no birthday cake! :( ) and decided still go to the flea market as there was also a lot of good street food. We both bought a nice big vegan wrap and coffee. Because we are worth of it... as they say! :)
And then I found out that one of my ig-friends from Australia is in Tallinn! On the cycling tour through the Baltic states. I tried to get over my tendency to social phobia and wrote and asked her out. She came with her (attractive) husband and we spent a lovely (at least I believe so) 1,5 hours in a cosy caffee in the old town.
After they had returned to the hotel we continued the evening walking in Lennusadam at the seaside.

Laiad lehed

Mida teha, kui aina sajab? Üks võimalus on vaadata ilmakaardilt paik, kus veel või enam ei saja ja sõita sinna õhtustama.
Just nii eile tegimegi. Valitud paik oli Haapsalu. Kuurortlinn. Tuuline ja jahe, aga siiski puhkusehõngune. Kolad tänavatel, vaatad ilma ja inimesi, teed hulganisti pilte, sööd suvekohvikus korraliku veganeine + kohv, kook ja siider ning tagasi sõites oled leppinud sellega, et see suvi läbi saab.

Ahjaa, ja möödaminnes veel kohalikust Humana2-st kaks seelikut, heas korras ja headelt firmadelt.

Meeleolutuuled on muutlikud.

The best way to beat the cool, windy and rainy days is to go to some resort town and pretend it is a glorious summer day!

Fotograafiast ja filosoofiast

Mõned kopi-pastad Eric Kimi pikast blogipostist Henri Cartier-Bressoni kohta. Õigemini,   mõtteid elust ja fotokunstist, mis on sõnastatud Eric Kimi poolt pärast HCB raamatu lugemist ja mis ka minus vastukaja tekitavad. ( Paksendused suuremalt jaolt  minu poolt.)  Otseselt fotografeerimist puudutavate mõtete ja juhistega siinkohal ei tegele.

Sam Szafran defended Cartier-Bresson by saying that “he never stopped taking photographs, only now it isn’t with a camera but mentally”.
I think this is an interesting point– perhaps it wasn’t photography, which ultimately interested Cartier-Bresson, but it was just capturing emotions and life in general. Whether this was done with a camera, a pen, or a paintbrush– I think the tool mattered a lot less for Cartier-Bresson (than the ultimate meaning he was trying to gain from it).

Cartier-Bresson was quite clear why he shot photography: he wanted to give meaning to his world.
As photographers and human beings, we are constantly trying to construct meaning in our lives and in the world. And I think street photography is one of the most beautiful vehicles to better explore, interact, dissect, and understand the world through image making.
 
“We cannot develop and print a memory. The writer has time to reflect. He can accept and reject, accept again; and before committing his thought to paper he is able to tie the several relevant elements together. There is also a period when his brain ”forgets,“ and his subconscious works on classifying his thoughts. But for photographers, what has gone is gone forever.”
Cartier-Bresson believes that through living we discover ourselves and the world around us. And through this, the world influences and affects us (and similarly, we influence and affect the world around us as well). He thinks that is what we should try to communicate through our photography:

“I believe that, through the act of living, the discovery of one-self is made concurrently with the discovery of the world around us, which can mold us, but which can also be affected by us. A balance must be established between these two worlds– the one inside us and the one outside us. As the result of a constant reciprocal process, both these worlds come to form a single one. And it is this world that we must communicate.”

  Just nii see ju on! Mis ajab inimest pildistama, kirjutama, joonistama? Elule tähenduse andmise tung. Nii omaenda elule kui kogu maailmale. Miks muidu on olemas kunsti-, kirjutamis- jms teraapiad. Mitte ainult oma tunnete väljaelamiseks ja seeläbi hingerahu leidmiseks, vaid selle protsessi, loomise käigus saab veidi mõtestatud elu ja iseennast selle sees.
 Kõigi meeltega võtame elu kui tooraine vastu, laseme läbi oma tunnete, uskumiste ja mõtlemise veski ja saadud jahust  katsume vormida  tähenduse.
Muutes ja muutudes.

 

ESTEETIDEST JA UNISTUSTEST

Täna 145 aastat tagasi sündis mu noorpõlve jumaldatud kunstnik Aubrey Beardsley. Olen ta vahepeal täiesti  unustanud. Viimasel ajal aga on ta pildid siin-seal jälle ette sattunud ja tekitanud teatava nostalgia.
Maailmas, kus neil aegadel elasin, kuulus mulle kunst, kirjandus, muusika, hea seltskond, hea vein, disainrõivad ja üldse kõik, mis oli esteetiline, loov ja intelligentne. See maailm muidugi toimis põhiliselt minu peas, aeg-ajalt siiski välgatades ka pärisellu.
Me ei ihale ju oma elu möödunud aegu mitte niivõrd sellepärast, et olime noored ja ilusad, kui nende unistuste pärast, mis meil siis olid.

Today 145 years ago Aubrey Beardsley  was born , the great favorite of young myself. I had forgotten him meanwhile. Seeing now again his pictures have caused a kind of nostalgia. The world I lived at this period of my life included everything aesthetic and intelligent: art, literature, music, good company, good wine, designer clothes... Well, mostly in my mind! But sometimes it also flashed into the real life.
Isn't it so that we yearn for the past times not so much because we were young and beautiful but because of the dreams we had then?

MIS OLI

Kusagile peab ju inimene üles märkima oma elu. Kasvõi iseendagi veenmiseks, et oled ikka olemas. Kui veel pilte juurde panna, on eriti kindel.

Tegelikult oleks üldse tore, kui  kogu aeg oleks olemas mingi üleskirjutamise võimalus. Ma arvan, et mitte kauges tulevikus saab nt prillide vms abil silmaliigutustega kirjutada kuhugi justkui õhku ja kodus selle materialiseerida vastavale riistapuule. (Kõlab nagu 20. sajandi ulmekas, mitte idee, vaid lapsiku sõnastuse poolest!) Oleksin  sellisel viisil pannud kirja mitmeid toredaid väikseid mõtteid Rakvere tänavatel jalutades. Nüüd ma neid aga enam ei mäleta.
Järgnev peab veenma, et igatahes möödunud nädalal olin olemas.

• Matu oli inspireeriv, aga Tuukan oli vist juba ära läinud.

• Mustamäe kirikule pandi nurgakivi. Tähtsamad inimesed olid neid tähtsaid toiminguid tegemas otse ehitusplatsil, tulevase kirikuhoone ruumialal. teistel oli sissepääs tõkestatud, vaatasime ülalt tara tagant, mida tähtsad tegid. Koguduse vanim, austusväärne liige tahtis saatjaga astuda kiriku pinnale. Kes teab, kas ta enam päris kiriku valmimiseni peab siin ilmas vastu. Kollane vest ei lubanud.  - "...imeline koosolemine sellel tähtsal päeval."- "Taevalik oli!" - "hurrraaaaa !"- Oli ajalooline ja rõõmus päev!"  Sellised kommentaarid . Mitte minu poolt.  

• Õnneks ilmateade eksib  aeg-ajalt ning reede oli soe ja päikseline.  Väike väljasõit, mis viis ka Juuru kalmistule, kus otsisin üles kunagi märgatud jahmatava hauakivi. Imbi Veelma, sünd 1952, surn 1953.  Jahmatav on siin see, et minu õige nimi on Imbi Veelmaa ja minu hauakivile kirjutatakse kord sünd 1953. Olen sündinud veebruaris, seega ma vist tema inkarnatsioon ei saa olla... (Samas muidugi ei olnud tema surmakuud märgitud.) 

• Nädalavahetusel toetasime oktoobris toimuvat lgbt teemalist filmifestivali Rakveres. Hommikukohv ja õhtuvein nende pop-up kohvikus. Südame tegi soojaks, et kohvik asus kiriku vastas. Sügavalt valus aga on inimeste vaen ja harimatus.

Järgnev pilt on LÕPPSÕNA.

Matu ja Tuukan

Matu sõi parajasti hommikuputru, kui kuulis köögiakna taga mingit koputust. Kes see on, küsis ta natuke ehmunult. Hm, oli vanaema nõutu, sest tema arust ei olnudki seal kedagi, see võis olla lihtsalt tuule põhjustatud heli. Liiati olid nad üheksakorruselise maja neljandal korrusel. Matu aga kordas küsimust. Noh, võibolla siis Tuukan, ütles vanaema, et midagi öelda. Ja oli päris rahul, et suutis midagi üsna vaimukat ja lasteraamatupärast öelda. Eile õhtul oli selgunud, et Matu ema oli näidanud poisile pildiraamatust lindude pilte ja ühel neist oli olnud selline meelierutav nimi - tuukan. Ja suur nokk pealekauba.
"Tuukan!" Matu nägu lõi särama. "Tule sisse, väike tuukan!" Vanaema aga oli alati väga mures lahtiste akende pärast toas, kus oli lapsi. Üks tema lastest oli aastakümneid tagasi kukkunud sellisest aknast ja kuu aega haiglas veetnud. Seepärast ei söandanud vanaema Tuukanit aknast sisse lasta ja tegi talle ettepaneku hoopis uksest tulla. Liftiga neljandale korrusele ja siis ukse taga kella lasta. Nii Tuukan tegigi ja juba peatselt tammus ta köögiuksel jalalt jalale.
"Kas sa tahad ka süüa?" küsis Matu hoolitsevalt. Tuukan noogutas. "Kas sul on veidi ussikesi, sööksin neid hea meelega." (Tegelikult ei olnud vanaemal aimugi, kas tuukanid söövad üldse usse.) Matu muutus kurvaks ja raputas pead. "Usse meil küll ei ole... Aga söö ka putru! Vanaema paneb sulle taldrikule!" Nüüd muutus Tuukan omakorda kurvaks. "Ma ei saa oma nokaga putru süüa ju..." Matu oli osavõtlik. "Ma annan sulle lusika!" "Oh, Matuke, mul ei ole ju käsi, millega lusikast kinni võtta!" Matu kibrutas kulmu ja näris mõtlikult huult. "No aga.. pane lusikas tiiva alla!" tuli talle hea idee. "Ei tule sellest midagi välja.. Aga võibolla ikka leiad mõne ussikese, näiteks diivani alt?" "Ei! Kas sa saad aru, et meil ei ole usse," oli Matu päris pahane. "Diivani all on tolm, mitte ussid! Kas sa tolmu sööd?" Tuukan raputas pead.
Vanaemal hakkas juba päris kahju nii Tuukanist kui Matust. Ta tegi külmiku lahti ja vaatas, mis seal leida. No kotletiga saab lind ehk hakkama. Proovi seda, Tuukan. Lind noogutas tänulikult pead ja neelas kotleti alla. Matu naeris ja plaksutas käsi. "Lähme nüüd mängima! Rongidega!" Ja nad läksid tahatuppa ja mängisid mitu head tundi. Vanaema neid väga ei seganudki. Siis tuli lõunauinaku aeg. Matu ronis õnneliku naeratusega oma voodisse, Tuukan lubas suure toa diivanile pikali heita.
Ma ei tea, kas ta oli veel seal, kui uinak läbi sai, sest Matu isa tuli koju ja mina läksin ära.

Hommikused linnad

Leeni lausa jumaldab hommikusi linnu. Eriti võõraid linnu. Nagu ma juba olen maininud, ei ole ta sugugi toimekas ja asjalik tüüp. Pigem selline feelinguid (mis oleks hea emakeelne vaste?) hindav kõrvaltvaataja. Varased tunnid linnades toidavad hästi neid hinge ja vaimu vajadusi. Tegelikult ka ihu omi, sest äsjavalminud saiakesed  pagarikodades on ihu rõõm. (Ok, tegelikult võibolla siiski rohkem meelte kui ihu rõõm.)
Mõned päevad tagasi saigi Leeni taas rõõmustada oma ihu, hinge ja vaimu. Sedapuhku ühes rahulikus kodumaa kuurortlinnas. Reisikaaslane lasi ta linna ühes servas auto pealt maha ja läks omi asju ajama.
Päike paistis. Iga päikselist päeva tuleb nautida, neid ei ole enam nii palju kui lapsepõlves. Mitte ka nii palju kui nooruses. Kunagi oli päikest pillavalt palju, nüüd aga tuleb iga päiksekildu hoida kui aaret. Meteoroloogid tõenäoliselt sellega ei nõustu, aga mis siis, Leeni maailmas igatahes on see nii.
Hommikujahedus ei pane värisema, õnneks on seljakotis kaasas müts ja kindadki. Linnake on mere ääres, ja see annab tunda. Sisemaal kasvanud inimesed ei saa sageli aru, mis eelis on mere ääres elamisel, teeb see ju ilma tuulisemaks ja niiskemaks, suved vähem suvemateks ja talved vähem talvemateks. Seda küll, õige. Aga see avarus, mille meri annab....
Leeni astus edasi mööda pikka peatänavat, mis oli täis pikitud poekesi, teenuskodasid, kohvikuid. Enamjaolt olid need veel kinni.  Siiski, ühe pagaripoe uks oli lahti ja sealt hoovas kutsuvaid lõhnu. Viisakas inimene järgneb kutsele. Kaks lauakest ja lett. Kohapeal küpsetatud saiakesed ja croissantid jahmatavalt odava hinnaga. Palun see suur kaneelisai ja tass kohvi.

Jalutuskäik jätkub. Tänavail on üksikuid inimesi, linnud laulavad, kirikukellad löövad, ühe kõrtsi ees laaditakse kaubaautolt kaste maha. Just nii see peabki olema. Pariis või Haapsalu, pole vahet. Feeling on sama. Ja just seda Leeni armastabki.
Peatänav on läbi käidud, aga on veel hulk kõrvaltänavaid, mis üldjuhul viivad mere äärde, promenaadile. Seal ei ole enam kohvikuid ega poode, üksikuid vaid siin-seal. On aga majakesed. Väikesed värvilised puumajad. Lapsest saati on Leenile meeldinud vaadata maju ja aknaid ning kujutleda end nendesse elama. Siingi on ta välja valinud mitu maja, kuhu võiks kolida, kui ta on veelgi vanemaks saanud. Siin võiks ta isegi akna ette panna päris kardinad, mitte rulood, ja kes teab, võibolla isegi pitslinad lauale. Hommikul käiks kindlasti mõnes peatänava kohvikus, siis tuleks koju, loeks ja kirjutaks, siis suhtleks kellegagi, õhtul mõnikord vaataks televiisorit, mõnikord loeks ja kirjutaks veel.

Mõnes sellises majakeses oleks Leeni nõus elama aastate pärasts

Pildiallkirja lisamine

 

KOHVIKULOOD 3

20.03.17

Möödus kuulsa kirjaniku kuulus poeg. Leeni tundis kunagi seda kirjanikku. Neil oli hingesugulus. Neid yhendas melanhoolia. Ütlen oli, sest tema on juba siit ilmast lahkunud. Kui kirjanik oli veini võtnud, võttis ta viiuli ja läks trepikotta mängima. Sel ajal, kui Leeni temaga läbi käis, oli see poeg põhikooli õpilane. Äärmiselt andekas, „aga prügiämbrit välja ei vii”, kurtis isa. Andekuselel lisandus töökus ja sihikindlus ning pojast saigi tegija humanitaarvallas. Nüüd on ta ilmselt 50 kanti. Leeni jälgib tema tegemisi ja sõnavõtmisi feisbukis. Tema Leenit enam ei tea. Leeni andekusele ei lisandunud töökust. Lisandusid lapsed, kellega toimetulek võttis aja ja energia. Kirjaniku pojal on nüüd habe ja prillid, ja näib, et ta käies tegeleb mõtlemisega. Leeni joob kohvi ja paneb sõnu ritta. Sõnastab seda, mida näeb, tunneb ja mõtleb. Mõned asjad on ka siin blogis kirjas.

Kunagi, aastakümneid tagasi, kui kirjanik oli haiglas ja Leeni oli esimest korda üksikvanem, rääkisid nad tema pojaga telefonis. Ei mäleta enam, kes helistas ja miks. Mälupildis on see hetk säilinud nii: Leeni kõnnib kevadisel päeval lapsevankriga Rahumäe kandis ja räägib kirjaniku pojaga mobiilis. Alles nyyd aga taipas ta, et sel ajal ei olnud ei tema ega  enamik inimesi mobiile veel uneski näinud... Nii palju siis meie mälust.

 P.S. Mees pildil ei ole kirjaniku poeg. Vähemasti mitte selle kirjaniku see poeg.

KOHVIKULOOD 2

Selles kohvikus on teistsugune rahvas. Keskeas kenad naised ja ka mehed, kellest paljud kannavad musta. Vaimsete huvidega inimesed kannavad sageli musta. See kohvik asub raamatupoes ja taustamuusikas kõlavad jatsilikud noodid. Need mustis rõivais naised ja mehed räägivad kohvitassi taga tööasjadest. Leenile näib, et nad korraldavad kultuuriyritusi ja kirjastavad raamatuid. Arvatavasti nad ise ei kirjuta raamatuid ega esine neil yritustel, kuid see on maailm, milles nad elavad. Kirjutajad ja esinejad on nende sinasõbrad ja neil on igayhe kohta neist oma arvamus. Igal inimesel ei ole võimalust ja luba omada oma arvamust kuulsate inimeste kohta.

Aastakymneid tagasi oli ka Leenil häid tuttavaid kuulsate inimeste seas. Ta ei osanud seda siis vist eriti hinnatagi, see tundus loomulik, sest nii mõnigi neist oli väga armas inimene ja neil oli soe ja sõbralik läbisaamine. Järgnevad aastakymned muutsid Leeni elu tugevasti, aga sellest siin praegu ei räägi. Nyyd on ta nagu ringiga tagasi alguse juures. Öeldakse, et vanemad inimesed lähevad sageli elama oma lapsepõlve paika. Ka Leeni ei taha enam mujal elada kui Tallinnas, ja soovitavalt kesklinnas. (Kesklinna ei ole tal kyll veel õnnestunud kolida.) Samuti on ta hüljanud nii mõnedki vahepeal omaks võetud vaated ja pürgimused. Tema huvid ja soovid meenutavad üha enam lapse- ja nooruspõlve omi. Mõnegi soovi teostamiseks on aga juba hilja, ja see teeb tegelikult haiget. Leeni püüab mitte kahetseda, vaid leppida sellega, mida enam muuta ei saa. Lõppude lõpuks on ta saanud mõndagi. Mõni asi on kyll tulnud hiljem ja mitte sel viisil, nagu tema seda ette kujutas. Kõige tähtsam on ju siiski kogemus, see, mis jääb sinusse, jääb alatiseks. See, kuidas oled reageerinud oma elule, kuidas see on sind muutnud. Leeni usub, et just see on oluline surmahetkel ja ka pärast seda. Ei tea kyll, kuidas täpselt. Ja kui Jumal annab elupäevi, vaimset tervist ja mälu, siis jõuab veel mõndagi teha ka.

Jah, mõni asi on tulnud hiljem ja hoopis teisel viisil. Võiks öelda, et lausa ehmataval viisil. Ometi on just sellised tulekud olnud parimad tema senises elus.

Puud tuntakse viljadest, ytleb Piibelgi. Halva puu otsas ei kasva head vilja. Need viljad aga on parimad, mis Leenil on olnud. Need on elu viljad. Ja rohkem sellest siin ei räägi.

 KOHVIKULOOD 1

Leenile meeldib väljas käia hommikuti. Ta ei ole kunagi armastanud päeva, sest ta ei ole kunagi armastanud toimekust, asjalikkust. Päevas ei ole enam hommiku värsket ja õrna lootust ega ka mitte õhtupooliku mahedaid varje, mis annavad leppimise ja lohutuse ning justkui mingi uue lootuse. Leeni elus on samamoodi. Lapsepõlv ja noorus, hoolimata mitmetest hingelistest mõõnadest, olid ometi kaunid. Olid unistused, mille iseeneslikus täitumises ta üldse ei kahelnud. Oli asju, mida ta pidas loomuldasa endale kuuluvaks: eneseteostus, armastus harmoonilises suhtes, jõukus. On need ju ometi inimõigused? Ja Leeni on ju inimene! Tuli päev. Asjalik ja nõudlik. Talle kuuluvat ei tulnudki. Leenini jõudis tasapisi teadmine, et siin ilmas ei tulegi midagi isenesest. Kõik inimõigused on kätte võideldud. Neid ei kingita. Selleks ongi päev. Päeval tuleb teha tööd eneseteostuseks ja jõukuseks, olla hoolikas suhete valimisel ja säilitamisel. Kui Leeni seda taipas, oli päev juba möödumas. Ta nuttis aastaid. Jah, lihtsalt nuttis, selle asemel, et asjalikult toimetada veel need viimasedki tunnid. Siis saabus õhtupoolik. Varjuline ja kaunis. Samas, jah, ka hirmutav, sest õhtule järgneb ju öö. Leeni oli küll juba hulga aastaid kirikus käinud, mõned aastad isegi sealt piskut palka saanud. Alul oli ta ahnelt endasse ahminud kõike, mida räägiti kantslist ja mida kirjutasid tol ajal ohtralt ameerika keelest tõlgitud, peamiselt pehmete kaantega raamatud. ----Mõnigi kord oli ta poistele vaimustunult teatanud: varsti saame rikkaks! Me oleme ju Jumala lapsed ja kõik kuulub meile! (Nii oli ta kuulnud ja lugenud). Rikkust muidugi ei tulnud. Peatselt pidid poisid (tüdrukud ka) hakkama ise rügama, et hinge sees hoida. Pole ime, et keegi neist ei taha kirikust midagi kuulda. ----

Kust ma aga alustasin? Ahjaa, hommikutest. Leenile, jah, meeldis kodunt välja minna just hommikuti. Siis oli rohkem ruumi. Ja valguses oli midagi ülevamat. Nii pakkis ta tänagi oma väikse arvuti (see veel siiani võlgu) seljakotti, pani sõidukaardi taskusse ja läks linna peale. Kohvikusse kesklinna keskuses. Tellis late sojapiimaga ning istus aulas? laua taha. Kohvi rüübates vaatas ta huviga inimesi, kes käisid treppidest üles ja alla, istusid kohvikulaudade taga, sisenesid poodidesse. Siin on kaks noort meest kuhja paberite ja pastakaga arutamas ja kirja panemas midagi. Nendel on päev. Nad usuvad tegevat midagi tähtsat, olulist. Võibolla teevadki, kes teab. Igatahes toidavad nad end ära sellega, ja ilmselt saavad ka hea enesetunde. Siin läheb keskealine venelanna tepitud, kapuutsiga mantlis. Temal on ka päev, aga ta ei näi olevat rahul oma sissetuleku ja eneseteostuse ja suhtega. Võibolla on lihtsalt selline halb päev, võibolla mõnel teisel päeval saaks temast teisiti arvata. Trepist jooksevad alla arvatavalt 8-9-aastased tüdrukud. Ei tea, kas neil on mingeid ootusi ja uskumisi elu suhtes. Kas nad on veendunud oma õigustes ja nende täitumises? Vahepeal on kõrvallauda istunud kaks vanaprouat ja üks vanahärra. Härral on hall ülikond ja lips ja kena habe. Ta räägib midagi, prouad kuulavad naeratades ja huvitatult. Leeni arvab, et see, kes naeratab vähem, on tema abikaasa. Teine, kel suu rohkem naeratamas ja silmad säramas, on abikaasa sõbranna. Aga kes teab. Härra räägib midagi Tartu Ülikoolist ja biokeemiast. Loodetavasti on ta saanud end teostada.

Leeni jätab nüüd kohvi poole peale ning hakkab toksima. Kõike seda.