muusikast

Kui ma koolilaps olin, lasi muusikaõpetaja mul mõni harv kord laulusõnu peast öelda ja pani selle alusel 5 välja. Laulda ta mul delikaatselt ei lasknud. Ma ei teagi, kas ta mõtles rohkem minu või teiste säästmise peale... Teisalt aga olin tõenäoliselt ainuke laps klassis, kes üldse hoolis muusikast, kellele läksid korda (organiseeritud) helid. Mäletan, kuidas hakkasin lapsena nutma, kui kuulsin Sibeliuse „Kurba valssi” ja kuidas kriipis hinge Grieg.

Sama suhe on mul muusikaga veelgi. Ei pea viit, ei pruugi ära tunda valesid noote jne, aga puudutab mind muusika väga. Nii keha, hinge kui vaimu. Ainult operett ja marsimuusika on need, mida ma vastu ei võta. Jazz aga on üks lemmikuist. Olgu tänatud need, kes on välja mõelnud jazzkaare ja eriti selle tasuta kontserdid linnaruumis... :)

5 kevadist hetke

Päike on välja tulnud Ei ole enam jäisust õhus.

Jätan nägemiseni kaks vanaprouat (nad ei kannata sõna „pensionär” ega ka mitte „eakas”, ma ei tea, kuidas neile selline määratlus meeldib). Kenad inimesed, üks kurbus aga on mõlemal: kõik on ümbert läinud, kes läinud siit ilmast, kes läinud siit maalt, ei ole enam kellegagi oma elu jagada.

Astun bussi ja istun. Selja taga räägivad elavalt kaks varateismelist, poiss ja tüdruk. Räägivad pitsakatetest, kellele meeldivad seened ja oliivid, kellele paprika ja salaami. Jutt läheb sujuvalt üle eesti keelelt inglise keelele ja siis taas eesti keelele ja jälle inglise keelele. Lausa poole lause pealt. Mõlemad keeled on ladusad ja puhtad.

Edasi lähen trammi peale. Selja taga räägib noormees telefoniga. Kergelt habemik selline. Kalamaja tramm. „Jaa, tule läbi, arutame ja tunnetame seda.” - „Ta on väga huvitav inimene, rääkis oma elust ja sellest, kuidas ta reaalsust loob.”

Kodus vajutan harjumuspäraselt kohe sisse raadio. Seal lauldakse:

„Kuule, inimene, vaata ja sa näed, et me oleme kõik ühesugused, kõik, meil on üks süda ja me armastame ja kurvastame kõik ühtemoodi ja maailm, kus me elame, on meie kõigi jaoks üks...

üks laul, üks viis, üks rütm me sinise taeva all... üksainus elu ilmas elada meil, üksainus süda rinnas armastab teid, ühtemoodi on maailma loodud meid - sind ja mind ... sa rõõmu tunne elust ja tundeist mida tunda veel võid ja sellest, et on lauluhääl ja kevad sooja tagasi tõi....”

https://www.youtube.com/watch?v=_jrxGM4ZQnI 

Päikeses kaob aja vägi

Istun palgil. Sulen silmad, tõstan palge paituseks päikese poole ja lasen elul endast läbi hoovata. Mahe, aga jahe tuul lükkab mu tuka valele poole. Huvitav, kes on need linnud, kelle laulust õhk tulvil. Vares, jah, tema laulu tunnen ära, aga on veel teisi säutsujaid, vidistajaid, trillerdajaid. Ninasõõrmeisse tuleb kulu põletamise lõhna. Ennist möödus veidi kaugemal üks röökiv päästeauto, küllap läks kuskil kulupõleng kontrolli alt välja. ---

Päike paistab üha soojemalt ja tuulgi ei ole enam jahe. Aeg kaotab oma väe, ja ma hoopis pikutan keldrimäel vanaema õues. Tuul jahutab mu väikest päikesekuuma keha. Suured kuused kohisevad. Mingi putukas ronib üle kõhu, äigan ta ära, loodan, et jäi siiski ellu. Käsi kobab kõrval lebavat raamatut, mille võtsin vanaema majas asuvast küla raamatukogust. Kui enam ei viitsi pikutada, ronin redeli otsa ja loen. Liblikad laperdavad, toomingas õitseb ja erkroheline rohuvaip on täis tuhandeid rõõmkollaseid võililli. Neid ma küll hetkel ei näe, sest hoian silmi kinni. ---

Kui silmad avan, näen hiljaaegu lumekatte alt vabanenud sügisesi pruune krõbisevaid lehti luitunud rohelisel samblal. Olen kümnete kilomeetrite ja kümnete aastate kaugusel vanaema keldrimäest.

liiga palju mälestusi

Kevadõhtu.

Minu armas Tallinn.

Ühest küljest tahaks öelda, et siin olen ma sündinud ja kasvanud ja siia tahan ma igavesti jääda. Iga nurk ja nurgatagune kesklinnas on seotud mingite mälestuste ja emotsioonidega. Vahel on lausa raske ringi käia, liiga tundeliseks kisub. (Siin jalutasime papa-mammaga; mamma oli mulle pähe toppinud mingi kübaralaadse toote ja mul oli jube piinlik ... siin tulime tüdrukute pundiga koolist, kottidega vehkides ja naeru lõkerdades...siin sai ikka kohvikujärjekorras seistud...ja nii lõputult!) Teisalt aga just sellepärast tahaks ka siit ära. Mitte elada möödunus, vaid luua uusi mälestusi. Siin on juba kuidagi nagu liiga tihedaks läinud.

VEEL ÕNNEST (ja inimloomusest)

Kui kaugele oled sa valmis minema, et saada seda, mida tahad, milles arvad peituvat oma õnne? Kas teeksid kurja teistele, et sul endal läheks hästi? Tapaksid põhjuseta teise, et ellu jääks see, keda sina soovid ellu jäävat? Lõhuksid teise abielu, et sinu oma püsiks? Vägistaksid, rööviksid, paneksid pommi, et täituks sinu soov? (Ja seda kõike ainult usu peale sulle öeldud sõnasse.) Ära kiirusta vastama: mina küll nii ei teeks. Vaata enne Paolo Genovese filmi "Kohvik nimega "Koht"". Ja tea, et ei ole ühtegi inimest, kelles ei peituks deemon. Ja et õnn ei pruugigi olla selles, kus arvad tema olevat. Ja peale selle veel, et igas inimeses on olemas ka südametunnistus ja mõnikord me isegi kasutame seda...
Käisime seda filmi vaatamas juba mitu päeva tagasi. Siiani mäletsen.  Kummaline, et see, mis sealt koorus inimese kohta, ei masendanud, vaid hoopis võttis ära koormad. Minul igatahes küll. Võttis ära mingi vastutuse pinge, paremini ei oska sõnastada. Teiste inimeste ja maailma eest vastutamise. (Sellest sõnastusest on võimalik ka valesti aru saada.) Ja tegelikult ei olegi ju siis inimesega lugu nii hull. Ma olin meist halvemas arvamuses. Mõnikord mõned siiski valivad iseenda elust ja valust kõrgemal oleva.

õnn ja zen

Kõik vastused on olemas meie sees. Me ei ole neid mõistnud seepärast, et pole taibanud endalt küsida. Me laseme oma elu mõjutada sellel, mida ei ole tegelikult olemas, mida me vaid oma peas välja mõtleme: himul, hirmul,võrdlustel, hinnangutel jms. Õnnelik olla saab vaid olevikus elades, iga hetke eest tänulik olles. Aktiivselt ja avatult tähele pannes praegust hetke, oma mõtteid ja tundeid, liigitamata neid headeks ja halbadeks. Mitte laskma elul endast mööduda, vaid ärksalt kogeda siin-ja-praegu olemist.

Nii räägivad moodsad targad, toetudes iidsetele tarkadele. Jalutasin mööda teed. Päike paistis. Tundsin seda oma näol. Lumi sulas. Tee oli juba kuiv. Mul oli kerge astuda. Kraaksatas vares. Kiljus kajakas. Ma olin õnnelik. Nüüd on seegi möödanik.