Istun
palgil. Sulen silmad, tõstan palge paituseks päikese poole ja lasen
elul endast läbi hoovata. Mahe, aga jahe tuul lükkab mu tuka valele
poole. Huvitav, kes on need linnud, kelle laulust õhk tulvil. Vares,
jah, tema laulu tunnen ära, aga on veel teisi säutsujaid,
vidistajaid, trillerdajaid. Ninasõõrmeisse tuleb kulu põletamise
lõhna. Ennist möödus veidi kaugemal üks röökiv päästeauto,
küllap läks kuskil kulupõleng kontrolli alt välja. ---
Päike
paistab üha soojemalt ja tuulgi ei ole enam jahe. Aeg kaotab oma
väe, ja ma hoopis pikutan keldrimäel vanaema õues. Tuul jahutab mu
väikest päikesekuuma keha. Suured kuused kohisevad. Mingi putukas
ronib üle kõhu, äigan ta ära, loodan, et jäi siiski ellu. Käsi
kobab kõrval lebavat raamatut, mille võtsin vanaema majas asuvast
küla raamatukogust. Kui enam ei viitsi pikutada, ronin redeli otsa
ja loen. Liblikad laperdavad, toomingas õitseb ja erkroheline
rohuvaip on täis tuhandeid rõõmkollaseid võililli. Neid ma küll
hetkel ei näe, sest hoian silmi kinni. ---
Kui
silmad avan, näen hiljaaegu lumekatte alt vabanenud sügisesi pruune
krõbisevaid lehti luitunud rohelisel samblal. Olen kümnete
kilomeetrite ja kümnete aastate kaugusel vanaema keldrimäest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar