Päike
on välja tulnud Ei ole enam jäisust õhus.
Jätan
nägemiseni kaks vanaprouat (nad ei kannata sõna „pensionär”
ega ka mitte „eakas”, ma ei tea, kuidas neile selline määratlus
meeldib). Kenad inimesed, üks kurbus aga on mõlemal: kõik on
ümbert läinud, kes läinud siit ilmast, kes läinud siit maalt, ei
ole enam kellegagi oma elu jagada.
Astun
bussi ja istun. Selja taga räägivad elavalt kaks varateismelist,
poiss ja tüdruk. Räägivad pitsakatetest, kellele meeldivad seened
ja oliivid, kellele paprika ja salaami. Jutt läheb sujuvalt üle
eesti keelelt inglise keelele ja siis taas eesti keelele ja jälle
inglise keelele. Lausa poole lause pealt. Mõlemad keeled on ladusad
ja puhtad.
Edasi
lähen trammi peale. Selja taga räägib noormees telefoniga. Kergelt
habemik selline. Kalamaja tramm. „Jaa, tule läbi, arutame ja
tunnetame seda.” - „Ta on väga huvitav inimene, rääkis oma
elust ja sellest, kuidas ta reaalsust loob.”
Kodus
vajutan harjumuspäraselt kohe sisse raadio. Seal
lauldakse:
„Kuule,
inimene, vaata ja sa näed, et me oleme kõik ühesugused, kõik,
meil on üks süda ja me armastame ja kurvastame kõik ühtemoodi ja
maailm, kus me elame, on meie kõigi jaoks üks...
üks
laul, üks viis, üks rütm me sinise taeva all... üksainus elu
ilmas elada meil, üksainus süda rinnas armastab teid, ühtemoodi on
maailma loodud meid - sind ja mind ... sa rõõmu tunne elust ja
tundeist mida tunda veel võid ja sellest, et on lauluhääl ja kevad
sooja tagasi tõi....”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar