Kui kaugele oled sa valmis minema, et saada seda, mida tahad, milles
arvad peituvat oma õnne? Kas teeksid kurja teistele, et sul endal läheks
hästi? Tapaksid põhjuseta teise, et ellu jääks see, keda sina soovid
ellu jäävat? Lõhuksid teise abielu, et sinu oma püsiks? Vägistaksid,
rööviksid, paneksid pommi, et täituks sinu soov? (Ja seda kõike ainult
usu peale sulle öeldud sõnasse.) Ära kiirusta vastama: mina küll nii ei
teeks. Vaata enne Paolo Genovese filmi "Kohvik nimega "Koht"". Ja tea,
et ei ole ühtegi inimest, kelles ei peituks deemon. Ja et õnn ei
pruugigi olla selles, kus arvad tema olevat. Ja peale selle veel, et
igas inimeses on olemas ka südametunnistus ja mõnikord me isegi kasutame
seda...
Käisime seda filmi vaatamas juba mitu päeva tagasi. Siiani mäletsen. Kummaline, et see, mis sealt koorus inimese kohta, ei masendanud, vaid hoopis võttis ära koormad. Minul igatahes küll. Võttis ära mingi vastutuse pinge, paremini ei oska sõnastada. Teiste inimeste ja maailma eest vastutamise. (Sellest sõnastusest on võimalik ka valesti aru saada.) Ja tegelikult ei olegi ju siis inimesega lugu nii hull. Ma olin meist halvemas arvamuses. Mõnikord mõned siiski valivad iseenda elust ja valust kõrgemal oleva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar