Aastakümneid tagasi sõitsin läbi Abja-Paluoja. Mõnikord on nii, et mingil hetkel langevad kokku mitmed hergad seigad ja millestki pealtnäha tavalisest saab midagi erilist. Tol korral moodustus see suveõhtupooliku valgusest, minu eelsoodumusest saada hingeliselt puudutatud ja ... ma ei teagi millest veel, nagu oleks ka muusika olnud, aga tegelikult ei saanud olla. Igatahes on mu meeltesse sööbinud pilt ühest tänavast, see oli kallakuga, kahel pool tihedalt u 2-korruselisi puumaju, kõnniteel mõned naeratavad inimesed. Ootamatult tabas mind seal seletamatu ülevuse tunne.
Sattusin nüüd taas sellesse linna. Palusin teha peatuse, tahtsin üles otsida sama tänava ja näha, mis seal nüüd on, salaja lootes, et kõik on nii nagu oli.
Ma ei leidnud enam seda tänavat. Kõndisin ringi, aga midagi sellist, mis vastaks minu mälestusele, ei näinud üldse olemas olevat.
Selline ongi lugu mälestustega. Ja sa ei teagi enam, kas tõesti on asjad ajas muutunud või on sinu meelepilt see, mis ajas teisenenud. Igatahes oli natuke kurb, aga mitte ka väga kurb, sest see pilt sellisena on minul ju ikka alles ja keegi teine seda näinud polegi; kui mõni tol hetkel ka nägi, siis ei kogenud ta seda sel viisil kui mina.
Nii arutasime me pärast Viljandis Rohelise maja kohvikus istudes ja vegantoitu süües.
Väljas oli väga tuuline ja tibutas vihma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar