Kunagi teismelisena
kondasin vanaema juures metsa-aasal. Tahtsin korjata lilli, et panna
need toas vaasi (õigemini küll purgi sisse). Olin juba mõned
isendid noppinud, kui nägin ilusat kellukat. Kummardusin tedagi ära
korjama. See jäi aga tegemata, sest juba peaaegu käe sirutanud,
kuulsin äkitselt seda imekaunist helisevat vaikust, mis teda
ümbritses. Muudmoodi ei oska ma seda nimetada, kui helisevaks
vaikuseks. See oli tema maailm. Paarkümmend sentimeetrit lille
ümber. Olin tänulik, et ta lasi mul sellest veidi osa saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar