Novembripäike

Ma nägin päikest.

Novembrikuist.

Kui saadik ta päevist muist,

mil alles algamas aastatetiir,

mil eluga üks oli unelma piir.

Marelle autopesulas

Laik. Laik.. hehee, päris naljakas pilt.. no aga mis siis tema sellega öelda tahab...tobu...no olgu, inimesed on inimesed, ei ole vaja pahandada... siia aga küll laik, kuigi see meem juba kümme korda läbi käinud ja midagi geniaalset selles pole, aga postitajale on see laik oluline......

Päike kõrvetab jalgu, selg on puu varjus. Kivi, millel Marelle istub, on kah õnneks üsna jahe. Mobla käte vahel läheb aga siiski üsna soojaks. Aada läks autot pesema. Mündipesulasse, siinsamas. Marelle oleks lihtsalt ette jäänud, seepärast parem istuda veidi eemal ja oodata. Aeg-ajalt tõstab ta silmad ja näeb Aadat tegusalt auto ümber askeldamas.

Miks nad peavad laikimist kolesõnaks? Mida paremat siis asemele panna? Näputama? Jahhima? Meelditama? Hahaa! No ma arvan, et rahvusvahelistel tegemistel võivad vabalt olla rahvusvahelised sõnad, ei pea hakkama midagi ise leiutama. Liiati kõlab see ju täiesti eestipäraselt – laik. Laikima. Parem igal juhul kui fäänsi, nõulaifer jms. Mina igatahes laigin edasi. Oot, aga siin on nüüd küll huvitav artikkel, sotsiaalsest konstruktsioonist. Vastus vastustele. Mõni aeg tagasi kirjutas autor samal teemal ja sai mõned kriitilised vastused. Nüüd vastab neile. Marelle kerib hoolikalt teksti allapoole. Mhm, täitsa nõus. Tore, kui on samamoodi mõtlejaid, kes oskavad ka väljendada oma (seega ka minu) mõtteid.

Aada jääb päris kauaks ära. Ee..aga seal vasakult teises vahes ei olegi ju enam Aada auto? Noja mitte ka Aada ise muidugi. Kas ma mäletan valesti? Ei, aga esimeses ka ei ole, kolmandas mitte ja neljandaski mitte.

Marelle tõuseb püsti, et paremini näha. Tõepoolest, Aadat ei ole kusagil. Äkki tundis Marelle end justkui päris üksi maailmas olevat. Ei, muidugi, ta sai aru küll, et ei ole üksi – igas autopesula vahes oli inimesi, ja inimesi oli ka mujal näha, kaks neist kõndis eemal kõnniteel, üks seljakotiga neiu keeras maja nurga taha. Aga AADAT JU EI OLNUD. Kuhu ta sai kaduda? Aada on alati olemas olnud. Kui ta on kuhugi läinud, on ta alati öelnud, et läheb nüüd sinna-ja-sinna. Marelle vaatas telefoni, ei, ei ole mingit vastamata kõnet ega sõnumit. Päike paistis armsasti ja kõik ümberringi oli ju tegelikult ilus. Inimesed tundusid ka rahulikud olevat, ajasid omi asju, tegid omi toimetusi. Aga Aadat ei olnud.

Kui Marelle oli veel noor, siis rääkis üks vanatädi, et ükskord tuleb maa peale palju õnnetusi, aga õigesti elanud inimesed kistakse enne seda üles, taevasse. Vanatädi ise muidugi oli kindel, et tema saab üles kistud. Nüüd on ta siit ilmast lahkunud niikuinii, ilma kiskumata, ja keegi ei tea, kus ta on. Marelle teadis, et tema ei ela õigesti, Aada elab õigemini, sest ta aitab palju teisi inimesi. Aga koos autoga ju ometi ei võeta üles..?

Marelle oli peaaegu nutma puhkemas. Nii abituna ja üksildasena ja nõutuna tundis ta end.

„Noh, hakkame minema,” kostus tuttav hääl selja tagant. Marelle pööras end ümber. Seal ta seisis, Aada.

„Kus sa küll olid? Ma ei näinud sind enam ja mõtlesin juba...”

„Ma võtsin siit nurga tagant bensiini ka. Sa olid nii süvenenud oma feisbuuki või ma ei tea kuhu, ei tahtnud sind segada, käisin kähku ära. Lähme nüüd.”

Päike paistis, inimesed ajasid omi asju ja tegid omi toimetusi. Marelle istus autosse ja nad sõitsid tagasi.

Olla inimene

Ühel hommikul ärkasin. Selles ei ole midagi kummalist, olen ju ärganud juba rohkem kui 23 000 hommikul. Kummaline oli aga mõte, mis mind sel korral tabas - MULLE MEELDIB OLLA INIMENE. Selline oli see mõte.

Kui ma ei oleks inimene, ei jooks ma hommikul kohvi. Ei vaataks aknast välja, et otsustada milline mantel või hoopis jakk selga panna. Ei läheks poodi ega mõtleks, kulm kipras, kas õigem oleks osta leib või sepik, aga võibolla hoopis ciabatta. Ei istuks diivanil, tehes nägu, et saan aru raamatust, mida loen. Ei vaataks ilusaid kleite vaateakendel ja ajakirjades ega mõtleks, et need võiksid ju mullegi sobida. Ei vajuks õhtul õndsalt voodisse, olles põnevil, milliseid värvilisi unenägusid täna näen.

Ma ei oskaks siis ka midagi mõelda sellest, et inimene olla on hea. Ja päris kindlasti ei postitaks ma seda heietust siia... 

Põgenemine

Novembrikuu Suur Hall oli mu asukoha avastanud. Teadagi, mis plaanid tal on. Põgenesin. Põgenesin kodunt, põgenesin linnast, jõudsin ühte väikelinna. Sealgi oli hall, märg ja udune, aga ta ei märganud mind veel. Igaks juhuks astusin kohe sisse ühest avatud kohvikuuksest. Õdusad ruumid, lahke teenindaja, kohv ja kohalik keeks – siit mind vast kätte ei saa. Ei saanudki! Läks nüüd vist teist ohvrit otsima.