my day

Mida siis öelda ühe päeva kohta?

Sain sellega hakkama. Elasin läbi. Kõigi koormatega, mis hingel, jõudsin õhtusse. 

Uuskasutuskeskuse 1-euroselt väljamüügilt ei saanud midagi. Selverist aga saime rosina-kardemoni kukleid, mis mõlemate lemmikud. Sõime autos. 

Madisel sain istuda õues, näoga sooja ja lembese augustipäikese poole. Istusin ja lugesin viimast ”Vikerkaart”, Aafrikast. See on tõesti huvitav, me teame sellest suurest, mitmekesisest ja vastuolulisest mandrist nii vähe. Ja jälle mõtled südamevaluga, kui palju kurja on teinud ja teeb inimene oma ligimesele. Eriti, kui too veidi teistmoodi on. Ja veel suurem südamevalu on sellest, et paras ports sellest kurjast on kristlaste panus. Või siis “kristlaste”, on ehk õigem öelda. Küsimus on, kas kristlane on see, kes usub, et Jumal andis oma Poja kurjadele inimestele risti lüüa, et meie oleksime selle läbi lunastatud, või on kristlane see, kes teadlikult või mitteteadlikult juhindub armastusest ja halastusest?

Sain nautida noorkasse, vennakesi. Miks nad aga mäugusid nii palju? Mis oli nende mure? 

Loodus on kiirelt muutnud värve. See ju alles oli, et kõik haljendas lootusrikkalt, õitses millegi suure nimel(?). Kas see suur tuli, kas tasus ära õitsemine? Kas õitseja küsib seda? Nüüd on värvides sügavust ja sulnidust. Varsti domineerivad must ja hall, sekka pruune toone… Mõne aja pärast aga algab kõik jälle otsast peale.

On õhtu. Istun kodus arvuti taga, toksin ja kuulan Klassikaraadiost “Fantaasia” saadet.

veidrikud

 

Sõitsin mööda Kalaranna tänavat. 

Pooled tüübid kõnniteel jooksid. Mehed ja naised, noored ja vanad, paksud ja peenikesed. Üksi ja kahekesi. Pikkades ja lühikestes dressides. 

 

Veidrikud, mõtlesin ma. Selle asemel võiks ju kohvikus kooki nautida.

Kunst, kala ja kook

Pärnu. Kunst, kala ja kook. Vanad ja uued sõbrad. Ja imeilus ilm.

Kuuldus sellest, et Piccadilly lõpetab tegevuse, kurvastas ning sundis minema sinna viimasele hommikukohvile. Mandlipiimaga latte + shokolaadi-apelsinikook oli hää viimaseks mälestuseks. 

Tegutsemise oli lõpetanud ka La Boca, millest samuti kahju. Uude paljude lemmikusse VoVa ei jõudnud sedapuhku. Jõudsime aga Vehverminti, mis olevat sama koka ja sama kontseptsiooniga. Oh, kuidas mulle meeldib rohke heaga kaetud laud...! Kui südametunnistus(?) tahab teha etteheiteid maistele naudingutele andumise pärast, tuletan talle meelde, et Thomas Aquinasele väga meeldis süüa ja ta oli ülekaaluline.

See oli  siis kalast ja koogist. Kunsti sai Linnagaleriis ja Kunstnike Majas. Esimeses neist oli Shalom Neumani näitus "Fusionism". Tõenäoliselt kirjutan sellest koguduse ajalehe kultuurikogemuse vahenduse rubriigis järgmisel kuul. 

Teise näituse vaatamine jäi tegelikult isegi pooleli, sest seal said kokku vanad ja uued sõbrad. Juttu jätkus kauaks.

Tagasisõidul ei jõudnud ära imetleda imelist augustiõhtu valgust, mis andis nendeks hetkedeks kogu ilmale ja elule uue mõõtme.

Väljakopimisi

 Väljakirjutusi  (väljakopimisi) ühest Tarmo Soomere artiklist.

Aga kui elu Maa peal tundub üldse kallis olevat, siis mõelgem hetkeks, mida see endas sisaldab. Igal aastal saame tasuta reisi ümber Päikese! Kujutage ette, mis see maksaks, kui peaksime selle Elon Muski käest tellima.

Steve Jobs: vanemad inimesed küsivad, et mis see on, aga nooremad uurivad, mida ma sellega teha saan. 

Šotlasest viskitööstur Thomas Dewar leidis, et filosoof on inimene, kes suudab vaadata ka tühja klaasi naeratusega. Murphy seaduse selle kohta käiv versioon (Jonesi seadus) on halvaendelisem: inimesele, kes naeratab, kui asi halvasti läheb, on meelde tulnud keegi, kelle kaela ta saab süü veeretada. 

Benito Mussolini teadis raudselt, et riigimehele on kultuur täiesti ülearune luksus. See seisukoht on 2019. aasta suvel Eestis ilmselgelt luuks ja lihaks saanud. 

(No doubt)

Raha tulevikku visioneerinud krüptorahaeksperdi Asse Sauga loengu kohta oleks näiteks Bill Clinton kindlasti öelnud, et kui keegi räägib, et raha pole probleem, siis on jutt võõrast rahast. Ja (riigi)juhtimise üks alustalasid on seisukoht, et miski pole võimatu inimesele, kes ei pea seda ise tegema.

Intelligentseid inimesi mahutab emake Maa palju rohkem kui kraaklevaid ja ennast tõestavaid tegelasi. Endale või oma rassile suurema eluruumi nõudmine ei ole seega intelligentsuse tunnus, maailma vallutamise püüdlustest rääkimata. 

 

Ei ühtegi suve enam ilma Peipsiääreta! Nii sai mõeldud juba üsna mitu aastat tagasi. Sellele on lisandunud viimastel aastatel veel täiendus: ei ühtegi suve ilma Voronja galeriita! Need kaks tõotust annab muidugi ilusti ühendada, kuna viimane ongi Peipsi ääres, Varnjas. Sel suvel sõit muudkui venis ja tekkiski juba hirm, et tuleb erandlik aasta. Õnneks küsis Sandra, kas meil sinnakanti minekut. See oli selge märk, et ei mingit erandit, käime ära! Kui kohale jõudsime, oli meid autos juba viis. Igati mõnus seltskond.

Esimene peatus Kolkja kala- ja sibularestoran. Hämmastavalt tühi sel päeval. Sõime-jõime mõnuga, mida menüüst hääd leidsime. Kõhtu tuli aga jätta ka ruumi maailma parimate vahvlite jaoks, mida saab ainult Voronjast. Kes teab, mida endast kujutab Voronja galerii, see saab aru, miks tahan alati sinna minna. Kes ei tea - mul pole nii osavat sulge selle kirjeldamiseks, parem minge käige ära! Selle aasta hooaeg küll lõppeb juba ülehomme, aga tuleb ju veel suvesid. Ja ärgu teile vale mulje jäägu, et seal ainult kaunis ümbruses vahvleid ja rabarberiveini sõbraliku ja stiilse pererahva poolt pakutakse – põhiliselt on see ju ikka kunstigalerii, kus igal suvel uus näitus!

 

 16. august

Eile oli augustikuise täiskuu tipphetk. Unustasin küll ise taevasse vaadata, kas oli teda ka näha. Siin aga ühed kenad luuleread Matsuo Basholt:

Poor boy – leaves
moon-viewing
for rice-grinding.

Olen täiesti nõus, et kui keegi peab kuu vaatamise asemel minema tööd tegema, väärib ta kaastunnet.

manifested miracles...

Neil päevil sai taaskord Pärnus käidud. Autos panin mängima YouTube’ist meditatiivse muusika imede ellukutsumiseks (music to manifest miracles) ;), ja ennäe! päev mööduski imeliselt! Tee pealt (Viru-Jaagupi) sai leitud üks kaltsukas (eh, see sõna mulle tegelikult ei meeldi), mis üllatas meeldivalt. Tühjade kätega sealt ei väljunud... Pärnu linnas läks ka mitmeid väiksemaid ja suuremaid asju ootamatult kenasti korda.

Mulle alati meeldib külastada teiste paikade kohvikuid. Esimene koht, kus maabusime, oli Mahedik. Nimi juba ütleb, et keskendunud mahetoidule. Tavapäraselt võtsin vegantoidu, milleks oli sel päeval värske kapsa steik India pähkli kastmes. Tunnistan, et ootasin sellest rohkemat. Ei olnud halb (kui välja jätta vaev lõikamisega, võibolla oleks nuga pidanud teravam olema), aga maitseelamust ei pakkunud. Reet sõi boršši veiselihapirukaga (ta on üsna omnivoor) ja jäi rahule. Piccadillys olen varemgi käinud, mulle sobilik taimne toit seal ja kohvis pole ka pidanud pettuma. Seekord proovisin Napoleoni koogi vegan varianti. Kõrvale tassike kohvi ja peale klaasike proseccot. Oli hää küll.

Tagasiteel auto juurde sattusime aga mõnusale pargikontserdile. Möödunud sajandi alguse vaibis. Mürtsus puhkpill ja ennesõjaaegset stiili aimavas riietuses koor laulis toredaid vanu laule. Tunne oli ehe. Heldimusega vaatasin vanapaare ja eakaid sõbrannasid, kes naerulsui jalaga rütmi lõid ja keha õõtsutasid. Mõned, muide, isegi tantsisid.

(Aga iga päev see manifesteerimise muusika ei mõju kahjuks... ;) )