Mida siis öelda ühe päeva kohta?
Sain sellega hakkama. Elasin läbi. Kõigi koormatega, mis hingel,
jõudsin õhtusse.
Uuskasutuskeskuse 1-euroselt väljamüügilt ei saanud midagi.
Selverist aga saime rosina-kardemoni kukleid, mis mõlemate lemmikud.
Sõime autos.
Madisel sain istuda õues, näoga sooja ja lembese augustipäikese
poole. Istusin ja lugesin viimast ”Vikerkaart”, Aafrikast. See
on tõesti huvitav, me teame sellest suurest, mitmekesisest ja
vastuolulisest mandrist nii vähe. Ja jälle mõtled südamevaluga,
kui palju kurja on teinud ja teeb inimene oma ligimesele. Eriti, kui
too veidi teistmoodi on. Ja veel suurem südamevalu on sellest, et
paras ports sellest kurjast on kristlaste panus. Või siis
“kristlaste”, on ehk õigem öelda. Küsimus on, kas kristlane on
see, kes usub, et Jumal andis oma Poja kurjadele inimestele risti
lüüa, et meie oleksime selle läbi lunastatud, või on kristlane
see, kes teadlikult või mitteteadlikult juhindub armastusest ja
halastusest?
Sain nautida noorkasse, vennakesi. Miks nad aga mäugusid nii palju?
Mis oli nende mure?
Loodus on kiirelt muutnud värve. See ju alles oli, et kõik
haljendas lootusrikkalt, õitses millegi suure nimel(?). Kas see suur
tuli, kas tasus ära õitsemine? Kas õitseja küsib seda? Nüüd on
värvides sügavust ja sulnidust. Varsti domineerivad must ja hall,
sekka pruune toone… Mõne aja pärast aga algab kõik jälle otsast
peale.
On õhtu. Istun kodus arvuti taga, toksin ja kuulan
Klassikaraadiost “Fantaasia” saadet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar