Kirjanike Majas

Sellest ei ole küll sadat aastat möödas, aga eelmisel sajandil oli see igatahes, kui viimati Kirjanike Majas käisin. Kunagi sai seal veedetud märkimisväärselt palju aega. Ega minul endal selle majaga mingit asja polnud, aga tollane sõbranna oli osanud end sinna tööle saada, tegelikult lausa elamagi pärast seda, kui kodus emaga riidu läks. Täna siis astusin taas sellest uksest sisse. Käisime Maarja Kangro tõlkeluulekogu „Varietee” esitlusel. Küsitles teda Märt Väljataga, muusikaga ilmestas õhtut Kadri-Ann Sumera.

Luule oli huvitav, vestlus sujus hästi, muusika oli kena. Eriti aga meeldib mulle jälgida inimesi, nad on sageli kas ilusad või huvitavad või mõlemat või omapärased (mis on ju samuti huvitav). Täna näiteks korjas üks saami mütsiga vanaproua, keda olen varemgi kohanud siin-seal, raamatu esilehele autogramme kõikidelt üritusel viibijatelt.

 

Pesen vannitoas hambaid.

Mul on vannituba.

Mul on hambad.

Mul on tütar, kes laulab

teisel pool seina.

Mul on tütar, kes tahab laulda

ja laulabki.

Sellest peaks piisama.

(Valerio Magrelli; tõlkinud Maarja Kangro)