New Yorgi Metropolitan Operas, lahkumata kodulinnast, mis teatavasti
ei ole mul New York. Lihtsalt istusin trammi peale, väljusin
Hobujaama peatuses ja läksin diagonaalis üle risttee. Piletid
ooperile „Akhnaten” olid küll juba ammu võetud. Kuna tegu oli
Philip Glassiga, olid mu positiivsed eelarvamused üsna suured, aga
etendus suutis neid veelgi ületada. Hiilgav lavastus, nimiosa
laulnud kontratenor Anthony Roth Costanzo loodud lummav tegelaskuju
ja see aegumatu teema, mis ikka kaasneb religiooniga:
institutsioonid, mille eesmärk on säilitada iseennast versus
„värske tuul”, keegi, kes on tunnetanud ja mõistnud midagi
enamat elu olemusest. Minu vaimustus on sügav ja siiras.
14.sajandil e.m.a ülistas Akhenaten ainujumalat, kõige loojat ja ülalhoidjat:
How manifold it is, what thou hast made!
They are hidden from the face (of man).
O sole god, like whom there is no other!
Thou didst create the world according to thy desire,
Whilst thou wert alone: All men, cattle, and wild beasts,
Whatever is on earth, going upon (its) feet,
And what is on high, flying with its wings.
etc
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar