Vargamäe

„Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. Aga vana, kuhu saab tema? Ei kuhugi! Tal pole enam õiget silma ega kõrva.” Nii on kusagil öelnud Tammsaare (või keegi tema tegelastest) . Lohutav. Siis pole ju minuga veel kõige hullem lugu. Ahnust (teadmistele, kogemustele) mul veel jätkub ja aeg-ajalt ma ikka kuhugi jõuan ka, näiteks Vargamäele eile.

Lisan veel, et ilm oli hingeülendav - äikese-eelne, üks mu lemmikilmasid. Ja need niidud külatee ääres, täis lõokeste laulu... 

Mulgimaa2 -kus on kalmistu?

Mida need prouad seal kõrge rohu sees sumpavad? Otsivad Õisu mõisaomanike von Siversite mõisakalmistut... Just siit, noore metsa vahelt pidi tee sinna minema. Nii öeldi RMK kontorist, kuhu pöördusime suures segaduses, sest ei leidnud mitte üht teeviita ega teeotsa! 

Umbes poolel teel, astudes kõrges rohus väikeste sammudega, vaadates hoolikalt maha ja lootusetuses ette, jõudsime otsusele, et kui keegi (KOV? Või kes peaks hoolt kandma?) ei ole vaevunud natukegi tee moodi asja sinna tegema, kasvõi veidi niitmagi, ei hakka me oma elu ja tervisega :D riskima; liiati on see kalmistu siis ju samas olukorras - hooldamata. Disappointed.

Sellistest asjadest jäime ju ilma:

Õisu mõisaomanike von Siversite mõisakalmistu paikneb Õisu mõisakeskmest 2 km ida suunas Mornale suunduva tee ääres. Kalmistu jääb umbes paarisaja meetri kaugusele maanteest. On teada, et esimesena maeti sinna 3. jaanuaril 1781 (vana kj.) Õisu mõisa esimene omanik Friedrich Wilhelm Sivers, kes oli siis selle kalmistu rajaja. Viimasena maeti kalmistule 12. juunil 1930. aastal paruniproua Sivers (sünd Oettingen). Kalmistul on ligi 50 kalmu, mille arvult on see üks suuremaid Eestis.

Kalmistul on säilinud Armin von Siversi (1842-1878), Aleksander Gustav von Schrencki (1816-1876), Anna Dorothea Elise von Siversi (1798-1869) hauatähised. Kuulsaim nendest on A. G. v. Schrenki mustast graniidist ja kuldtähtedega hauasammas. A. G. von Schrenk oli üks Loodusuurijate Seltsi asutajaliikmeist ning tuntud mineraloog, botaanik ja maadeuurija.

Mulgimaa1 - söök-jook

10. juunil

Arendame siseturismi.
Seekord võtsime ette Mulgimaa. Eesmärk oli käia Halliste kalmistul, kuhu on maetud Reeda tädi, kel sel päeval sünniaastapäev. Sõiduplaan läks läbi Viljandi nii minnes kui tulles. 
Vahepealseks oli kirja pandud Viljandi ja Halliste vahel üsna mitmeid paiku ja paigakesi, mõisaid, kirikuid, kalmistuid, puid, mälestusmärke jm. Nagu arvata, ei jõudnud kaugeltki kõiki neist üle vaadata. 
Kus kindlasti käisime, olid mõned söögikohad. Hommikukohv Viljandis Rohelise Maja kohvikus. Oh, kuidas mulle meeldib hommikukohvi saiakesega nautida kodunt väljas! Seekord jõin mandlipiimaga lattet ja kõrvale nautisin rohelist saiakest ja rosina-kardemonisaiakest. 
Järgmine söögipeatus oli Abja-Paluojal, söögikohas nimega Mulgi Kõrts. Suhteliselt ok koht, sai isegi taimetoitu (võibolla isegi vegan) - läätsekotlette riisi ja peedisalatiga. Samas muidugi ilma vajaduseta tagasi minema ei kutsu.
Õhtusööki aga nautisin juba ette. Kohaks oli valitud Fellin Viljandis, mida tunnen hääde ja huvitavate toitude ja mõnusa interjööri poolest. Valisin seenevõileiva, mis muidugi meie mõistes võileiva moodi välja ei näinud. Olin väga rahul. Jõin Uus-Meremaa värsket veini, olen need hiljuti avastanud. Reet võttis ahvenakotleti, ta vist oli natuke pettunud, et ei olnud õhtul enam seda (kergemat) toitu, mida oleks tegelikult tahtnud.
Tagasi sõitsime rahulolevatena läbi kauni valge öö.

Viljandi hommik

Abja-Paluoja lõuna

       

Viljandi õhtu