Mida
need prouad seal kõrge rohu sees sumpavad? Otsivad Õisu
mõisaomanike von Siversite mõisakalmistut... Just siit, noore
metsa vahelt pidi tee sinna minema. Nii öeldi RMK kontorist, kuhu pöördusime suures segaduses, sest ei leidnud mitte üht teeviita ega teeotsa!
Umbes
poolel teel, astudes kõrges rohus väikeste sammudega, vaadates hoolikalt maha ja lootusetuses ette, jõudsime otsusele, et kui keegi (KOV? Või kes peaks
hoolt kandma?) ei ole vaevunud natukegi tee moodi asja sinna tegema,
kasvõi veidi niitmagi, ei hakka me oma elu ja tervisega :D riskima; liiati on see kalmistu siis ju samas olukorras - hooldamata. Disappointed.
Sellistest asjadest jäime ju ilma:
Õisu mõisaomanike
von Siversite mõisakalmistu paikneb Õisu mõisakeskmest 2 km
ida suunas Mornale suunduva tee ääres. Kalmistu jääb umbes
paarisaja meetri kaugusele maanteest. On teada, et esimesena maeti
sinna 3. jaanuaril 1781 (vana kj.) Õisu mõisa esimene omanik
Friedrich Wilhelm Sivers, kes oli siis selle kalmistu rajaja.
Viimasena maeti kalmistule 12. juunil 1930. aastal paruniproua Sivers
(sünd Oettingen). Kalmistul on ligi 50 kalmu, mille arvult on see
üks suuremaid Eestis.
Kalmistul on
säilinud Armin von Siversi (1842-1878), Aleksander Gustav von
Schrencki (1816-1876), Anna Dorothea Elise von Siversi (1798-1869)
hauatähised. Kuulsaim nendest on A. G. v. Schrenki mustast
graniidist ja kuldtähtedega hauasammas. A. G. von Schrenk oli üks
Loodusuurijate Seltsi asutajaliikmeist ning tuntud mineraloog,
botaanik ja maadeuurija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar