18. 08.

Huvitavad ajad. Mitte ainult kinodes ei saa nautida luksust olla saalis ainult kahekesi,vaid sellise laheda olemise saab ka Kuremäel. Püha allika suplusmaja ukse taga ei olnud eile mitte ühtegi inimest. Oli vaid päike, vaikus ja avatud uks. Vesi ise aga võttis vastu oma tuntud headuses, mõnusalt karge ja puhtana, Veest väljudes tundsid end uuestisündinuna.
Ka kloostriaias jalutades kohtas väga üksikuid inimesi. Aed ise oli imeilus ja väga heas korras. Kloostri nänniputkast ostsin paari euroga väikse Peterburi Ksenja ikooni. Mul selle Ksenjaga juba ammu omad sotid.
(Ei tahaks küll öelda, aga ütlen siiski, et kahjuks sõbralikkus sealsete asukate tugevaim pool ei ole.)

Maailma lõpus.Või noh, vähemasti EL-i lõpus. See Vene lipp pildil ei lehvi kohalikus aias, vaid paistab jõetagusest külast, mis ongi juba Venemaa. Siin aga on Vasknarva.
Kui olin laps, elas mu tädi ligidal asuvas Jaama külas. Tema ukrainlasest mees oli seal vene keele õpetajaks. Nad elasid oma perega väikese koolimaja ühes tiivas ja kui tunnid läbi said, lasti meid (mina, tädipoeg ja täditütar) koolimaja peale valla. Ägedad mälestused on klassitahvlitele joonistamisest, võimlemissaalis turnimisest jms. Kõik need aastakümned ei ole ma sealkandis käinud. Nüüd tekkis tahtmine vähemasti see koht üles leida, kus koolimaja kunagi asus. Ei tea aga, kas on aastakümnetega ümbrus nii palju muutunud või on lapse mälu asju valesti talletanud.
Vasknarva (ja kogu see kant) on aga väga eksootiline.

Müüridest

Nagu koolieelik, kes joonistab hunniku käsi oma kriipsujukule, kes armastab kallistada ja kümneid jalgu lõvile, sest see jookseb ju kiiresti. Võita taas kätte see vabadus, mis kuulub lastele, kes mõtlevad ainult südamega. Vabadus. Nii on kirjutanud laulja ja mitmekülgne loomeinimene Lembe Lokk.

Võita tagasi vabadus olla, vabadus uskuda, vabadus väljendada.

Kahe aasta eest toimus huvitav üritus – TEDxTallinnaVangla, mida tutvustati kui inspiratsioonikonverentsi mõttemängulisel teemal Müüritud. Sõna annab kaks mõistmisvõimalust: kas ilma müürideta või sisse müüritud.

Üks konverentsil kõnelnud mees oli vanglamüüride vahel istunud Kui aeg täis sai, jättis ta betoonmüürid selja taha. Esialgne eufooria vabaduse üle aga asendus peatselt tõdemusega, et füüsilistest müüridest vabanemine ei vabastanud sotsiaalsetest ja psühholoogilistest müüridest. Tuli teha palju tööd vanade mustrite asendamisel uutega, ületada alaväärsus, õppida tundma ja hakata väärtustama iseennast. Oma Jumalaga hüppas ta üle müüri (Ps 18:30).

Müüridest iseendas rääkis ka loo alguses tsiteeritud lauljanna. Teismelisena unistas ta elust vanglas, sest arvas selle olevat askeetliku sisustusega kambrikese, kus saab kaitstuna välisilma eest olla see, kes sa tõeliselt oled ja teha seda, mida sa tõeliselt tahad: kirjutada raamatuid, luuletusi, filosofeerida. Aastaid hiljem sai ta aru, et tegelikult ta elaski vanglas. Vanglas, millel on nähtamatud, ent väga paksud müürid, mis laotud uskumustest iseenda kohta: ma olen andetu, väärtusetu, igav... Need müürid on tõelised takistused teel iseendaks saamiseni. Müüride lammutamiseks tuli otsa vaadata oma sisemistele deemonitele, õppida kuulama ja austam iseennast, oma soove ja vajadusi.

Aegade jooksul aga ei ole müüritud ainult hingi, vaid ka kehasid. Elavate inimeste sissemüürimisel on pikk ajalugu. Sel eriliselt julmal viisil on inimesi nii karistatud kui ohverdatud. Euroopa rahvaste pärimuses kohtab sageli motiivi, kus süütu neitsi müüritakse elavana lossi, kiriku või mõne muu ehitise seintesse, et anda hoonele hing. Et need pelgalt rahvajutud polnud, tõestavad arheoloogilised leiud.

Lääne kloostritraditsioonis on mõistetud munki ja nunnasid eluaegsesse vangistusse akende ja usteta tillukesse ruumi, isoleerituna täielikult elust ja inimestest. Kasinat toitu anti pisikese eriotstarbelise avause kaudu. Inimene müüride vahel suri peatselt meeleheitesse. Sellise jõhkra karistuse kiriku poolt põhjustas tavaliselt “vale armastus” või “vale mõtlemine”. See on minevik. Tänapäeval saaks sellise tegutsemise eest ränga kriminaalkaristuse. Kuid usklikku hinge saab kinni müürida ka praegu – hirmutamise ja alandamisega.

Me kõik oleme loodud Looja poolt Tema näo järgi. Meile on antud looja vaim ja säde, mis otsib väljapääsu müüride tagant, mis takistavad meid olemast need ehedad meied, kelles saavad kasvada, õitseda ja vilja kanda Looja istutatud seemned.

Paulus kirjutas kord galaatlastele: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! Võime ehk parafraseerida ka nii: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge ehitage jälle müüre enda ega teiste ümber!

(Mm MM k ajaleht sept 2020)

Düstoopiline

 

Mulle ei ole T1 mall kunagi meeldinud. 4 korrust kaubandust ja meelelahutust lahmakas akendeta hoones. Võltsmaailm.

Täna, ajal mil palju poode suletud ja avatud poed on praktiliselt inimtühjad, mõjus see veel eriti kõhedalt. Düstoopiliselt (definitsiooni “a dystopia is a community or society that is undesirable or frightening” kohaselt).

Nojah, aga üks kena kook kohviga Dziugase juustukohvikust, mille leidsin esimeselt korruselt ja kus olin ainus külaline, muidugi parandas meeleolu…

Mil föi

 

 31. juuli

Mil föj, mil föj... kordasin endamisi. No loodan, et jääb meelde. Meelde tuli jätta sellepärast, et soovisin tellida desserdiks sellist ahvatlevat asja, mille kirjapilt on “mille-feuille”. Tegemist oli vastavatud restoraniga Rudolf, kus prantsuse köök. Kui aga tellimiseks läks, jäin siiski hätta. Õnneks aga käib Gert prantsuse keele kursustel ja tema oskas selle ilusti kena naeratuse saatel ära öelda, nii et meil teistel piisas vaid noogutuse saatel teatamast: mulle sama!
Teiste toitude nimed olid enam-vähem eestikeelsed, nendega sai hakkama.

Aga head olid toit, vein ja seltskond igatahes küll!