Müüridest

Nagu koolieelik, kes joonistab hunniku käsi oma kriipsujukule, kes armastab kallistada ja kümneid jalgu lõvile, sest see jookseb ju kiiresti. Võita taas kätte see vabadus, mis kuulub lastele, kes mõtlevad ainult südamega. Vabadus. Nii on kirjutanud laulja ja mitmekülgne loomeinimene Lembe Lokk.

Võita tagasi vabadus olla, vabadus uskuda, vabadus väljendada.

Kahe aasta eest toimus huvitav üritus – TEDxTallinnaVangla, mida tutvustati kui inspiratsioonikonverentsi mõttemängulisel teemal Müüritud. Sõna annab kaks mõistmisvõimalust: kas ilma müürideta või sisse müüritud.

Üks konverentsil kõnelnud mees oli vanglamüüride vahel istunud Kui aeg täis sai, jättis ta betoonmüürid selja taha. Esialgne eufooria vabaduse üle aga asendus peatselt tõdemusega, et füüsilistest müüridest vabanemine ei vabastanud sotsiaalsetest ja psühholoogilistest müüridest. Tuli teha palju tööd vanade mustrite asendamisel uutega, ületada alaväärsus, õppida tundma ja hakata väärtustama iseennast. Oma Jumalaga hüppas ta üle müüri (Ps 18:30).

Müüridest iseendas rääkis ka loo alguses tsiteeritud lauljanna. Teismelisena unistas ta elust vanglas, sest arvas selle olevat askeetliku sisustusega kambrikese, kus saab kaitstuna välisilma eest olla see, kes sa tõeliselt oled ja teha seda, mida sa tõeliselt tahad: kirjutada raamatuid, luuletusi, filosofeerida. Aastaid hiljem sai ta aru, et tegelikult ta elaski vanglas. Vanglas, millel on nähtamatud, ent väga paksud müürid, mis laotud uskumustest iseenda kohta: ma olen andetu, väärtusetu, igav... Need müürid on tõelised takistused teel iseendaks saamiseni. Müüride lammutamiseks tuli otsa vaadata oma sisemistele deemonitele, õppida kuulama ja austam iseennast, oma soove ja vajadusi.

Aegade jooksul aga ei ole müüritud ainult hingi, vaid ka kehasid. Elavate inimeste sissemüürimisel on pikk ajalugu. Sel eriliselt julmal viisil on inimesi nii karistatud kui ohverdatud. Euroopa rahvaste pärimuses kohtab sageli motiivi, kus süütu neitsi müüritakse elavana lossi, kiriku või mõne muu ehitise seintesse, et anda hoonele hing. Et need pelgalt rahvajutud polnud, tõestavad arheoloogilised leiud.

Lääne kloostritraditsioonis on mõistetud munki ja nunnasid eluaegsesse vangistusse akende ja usteta tillukesse ruumi, isoleerituna täielikult elust ja inimestest. Kasinat toitu anti pisikese eriotstarbelise avause kaudu. Inimene müüride vahel suri peatselt meeleheitesse. Sellise jõhkra karistuse kiriku poolt põhjustas tavaliselt “vale armastus” või “vale mõtlemine”. See on minevik. Tänapäeval saaks sellise tegutsemise eest ränga kriminaalkaristuse. Kuid usklikku hinge saab kinni müürida ka praegu – hirmutamise ja alandamisega.

Me kõik oleme loodud Looja poolt Tema näo järgi. Meile on antud looja vaim ja säde, mis otsib väljapääsu müüride tagant, mis takistavad meid olemast need ehedad meied, kelles saavad kasvada, õitseda ja vilja kanda Looja istutatud seemned.

Paulus kirjutas kord galaatlastele: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! Võime ehk parafraseerida ka nii: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge ehitage jälle müüre enda ega teiste ümber!

(Mm MM k ajaleht sept 2020)