18. 08.

Huvitavad ajad. Mitte ainult kinodes ei saa nautida luksust olla saalis ainult kahekesi,vaid sellise laheda olemise saab ka Kuremäel. Püha allika suplusmaja ukse taga ei olnud eile mitte ühtegi inimest. Oli vaid päike, vaikus ja avatud uks. Vesi ise aga võttis vastu oma tuntud headuses, mõnusalt karge ja puhtana, Veest väljudes tundsid end uuestisündinuna.
Ka kloostriaias jalutades kohtas väga üksikuid inimesi. Aed ise oli imeilus ja väga heas korras. Kloostri nänniputkast ostsin paari euroga väikse Peterburi Ksenja ikooni. Mul selle Ksenjaga juba ammu omad sotid.
(Ei tahaks küll öelda, aga ütlen siiski, et kahjuks sõbralikkus sealsete asukate tugevaim pool ei ole.)

Maailma lõpus.Või noh, vähemasti EL-i lõpus. See Vene lipp pildil ei lehvi kohalikus aias, vaid paistab jõetagusest külast, mis ongi juba Venemaa. Siin aga on Vasknarva.
Kui olin laps, elas mu tädi ligidal asuvas Jaama külas. Tema ukrainlasest mees oli seal vene keele õpetajaks. Nad elasid oma perega väikese koolimaja ühes tiivas ja kui tunnid läbi said, lasti meid (mina, tädipoeg ja täditütar) koolimaja peale valla. Ägedad mälestused on klassitahvlitele joonistamisest, võimlemissaalis turnimisest jms. Kõik need aastakümned ei ole ma sealkandis käinud. Nüüd tekkis tahtmine vähemasti see koht üles leida, kus koolimaja kunagi asus. Ei tea aga, kas on aastakümnetega ümbrus nii palju muutunud või on lapse mälu asju valesti talletanud.
Vasknarva (ja kogu see kant) on aga väga eksootiline.