Päike paistis

 Ma ei ole väga suur miitingutel käija. Täna aga tundsin, et kui ei lähe, siis jääb etteheide mulle südamesse.

Ma ei tea, kui palju oli inimesi, aga igatahes PALJU.

Ja päike paistis ning taevas oli sinine.

Igava argielu õnnistus

 Lontsin trepist üles, ühes käes poekott ja teises korteri võti, avan oma tagasihoidliku kodu ukse (ah, võiks ikka suurem korter olla!), võtan jalast saapad (tahaks juba uusi!) ja viin poekoti kööki. Teen ühe väikse kohvi ja juustuleiva (mu lähipoes ei ole kunagi just lemmikut Cheddarit!). Korjan vaasist närtsinud lilled (olid ilusad, aga eks keemiat täis ju). Igav kuidagi. Istun oma veidi äravajunud diivani nurka ja mõtlen, kas võtta kätte mõni pooleliolev raamat või mobla ning hakata skrollima, skrollima…

Läheb juba hämaraks, siis pimedaks. Panen tuled. Peatselt ongi aeg magama minna. Magan rahulikult hommikuni. Vajadust varjendisse jooksmiseks ei näe isegi unes mitte. Ei taba mu kodu ükski rakett, ei plahvata mürsk. Tänaval ei liigu tankid. Süda ei valuta lähedaste pärast - on neil ikka turvaline, on nad üldse elus veel?

Ja siis saan aru, milline õnn ja õnnistus on igav ja keskpärane argielu!

  

Läbielamiste intensiivsus

Usun, et igaühel on inimesi, nii praegusest ajast kui möödunud aegadest, kellega tahaks tuttav olla. Praegusest on üks selline mu jaoks Tiia Toomet, kes täna 75-aastaseks saab. Tema kirjutamistes-rääkimistes tunnen alati mingit osakest iseendast, sellist nostalgilist osakest. Küllap oskab ta seda väljendada sel kombel, et puudutab mu mälestusi-unistusi. Olgu need siis lapsepõlve raamatumälestused või 1950-ndate kommide maitse. “Tähtis on läbielamiste intensiivsus. Lapsena vaatad kõike värske pilguga, kõik juhtub esimest korda, seepärast ongi huvitav, seepärast jääbki meelde. Isegi klaasikillud, kassid ja… kommid.” Nii see on. Ja just selle läbielamiste intensiivsuse tõttu, arvan ma, on üks lapseaasta palju-palju pikem täiskasvanuaastast.

“Luulekogus „Argipäeva õhtu” on mul üks tüdrukupõlves kirjutatud luuletus paljasjalgsest plikast, kes pea kohal liikuvaid pilvi vahtides ei pane tähelegi, kuidas ta juuksed halliks muutuvad ja elu mööda läheb. Debora Vaarandi, kes oli siis, kui teda kohtasin, juba elatanud naine, ütles mulle kord, et tema teab seda tunnet hästi, ta oleks võinud selle luuletuse ise kirjutada.” (I too know the feeling...)

https://www.looming.ee/arhiiv/varvilistest-klaaskommidest-vanaduse-voludeni/?fbclid=IwAR2QuARKK20wfu7P-c7TPp4XKtR6lNyQbMyZea5zs6PaZAEcunjGDaoB4_o