Lontsin trepist üles, ühes käes poekott ja teises korteri võti, avan oma tagasihoidliku kodu ukse (ah, võiks ikka suurem korter olla!), võtan jalast saapad (tahaks juba uusi!) ja viin poekoti kööki. Teen ühe väikse kohvi ja juustuleiva (mu lähipoes ei ole kunagi just lemmikut Cheddarit!). Korjan vaasist närtsinud lilled (olid ilusad, aga eks keemiat täis ju). Igav kuidagi. Istun oma veidi äravajunud diivani nurka ja mõtlen, kas võtta kätte mõni pooleliolev raamat või mobla ning hakata skrollima, skrollima…
Läheb juba hämaraks, siis pimedaks. Panen tuled. Peatselt ongi aeg magama minna. Magan rahulikult hommikuni. Vajadust varjendisse jooksmiseks ei näe isegi unes mitte. Ei taba mu kodu ükski rakett, ei plahvata mürsk. Tänaval ei liigu tankid. Süda ei valuta lähedaste pärast - on neil ikka turvaline, on nad üldse elus veel?
Ja siis saan aru, milline õnn ja õnnistus on igav ja keskpärane argielu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar