Usun, et igaühel on inimesi, nii praegusest ajast kui möödunud aegadest, kellega tahaks tuttav olla. Praegusest on üks selline mu jaoks Tiia Toomet, kes täna 75-aastaseks saab. Tema kirjutamistes-rääkimistes tunnen alati mingit osakest iseendast, sellist nostalgilist osakest. Küllap oskab ta seda väljendada sel kombel, et puudutab mu mälestusi-unistusi. Olgu need siis lapsepõlve raamatumälestused või 1950-ndate kommide maitse. “Tähtis on läbielamiste intensiivsus. Lapsena vaatad kõike värske pilguga, kõik juhtub esimest korda, seepärast ongi huvitav, seepärast jääbki meelde. Isegi klaasikillud, kassid ja… kommid.” Nii see on. Ja just selle läbielamiste intensiivsuse tõttu, arvan ma, on üks lapseaasta palju-palju pikem täiskasvanuaastast.
“Luulekogus „Argipäeva õhtu” on mul üks tüdrukupõlves kirjutatud luuletus paljasjalgsest plikast, kes pea kohal liikuvaid pilvi vahtides ei pane tähelegi, kuidas ta juuksed halliks muutuvad ja elu mööda läheb. Debora Vaarandi, kes oli siis, kui teda kohtasin, juba elatanud naine, ütles mulle kord, et tema teab seda tunnet hästi, ta oleks võinud selle luuletuse ise kirjutada.” (I too know the feeling...)
https://www.looming.ee/arhiiv/varvilistest-klaaskommidest-vanaduse-voludeni/?fbclid=IwAR2QuARKK20wfu7P-c7TPp4XKtR6lNyQbMyZea5zs6PaZAEcunjGDaoB4_o
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar