16. aprillil
Külmas kirikus surnuraami mustale linale oli tardunud üks liblikas, mustade alakülgedega tiivad tihedalt kokkusurutud. Oli ta kirikus talvitunud või sinna hiljem eksinud ja väljapääsu otsides uimaseks jäänud, ei tea. Viisin ta ettevaatlikult õue. Seal paistis päike ja kevadises õhus lendles mitmeid, peamiselt kollaseid seltsikaaslasi. Ka “minu” liblikas toibus mõne aja pärast ja sirutas laiali oma ilusad tiivad.
See oli päev enne Ülestõusmispüha.
On ilusaid ja armsaid hetki, mis viimastel kuudel sügavama varjundi omandanud. Näiteks see, kui sul tekib silmside võõra titega. Tite ema istub trammis, kõhukotis olev alla-aastane küünitab üle tema õla uudistama ümbrust. Suured sinised silmad lähevad aeg-ajalt veelgi suuremaks. Ilmselt näeb ta midagi sellist, mida paadunud täiskasvanu ei oska märgata. Siis leiab ta pilk sinu. Kulm tõmbub kortsu, ta vaatab sind pingsalt. Uurib tükk aega, kujundab vist oma arvamust. Tundub, et lõpuks said armu ja sind peetakse suhtlemisvääriliseks. Pilk muutub heatahtlikuks, isegi midagi naeratuse sarnast on selles. Sa naeratad vastu. Laps räägib midagi. Kindlasti midagi olulist. Paadunud täiskasvanu aga on unustanud nende sõnade tähenduse. Te vaatate teineteist tükk aega, naeratades. Mida tema mõtleb, sa ei tea. Sina aga mõtled neile lastele, kelle naeratuse on alatiseks kustutanud kurjus. Ja õnnistad mõttes seda pisikest: ole hoitud ja mingu sul kõik hästi pika elu jooksul!
Ka sel hirmsal ajal on inimestel sünnipäevad. Ja õnneks nad tähistavad neid. Nii nagu sõber Keio. Sellele suurepärasele lõõgastavale koosolemisele Rakvere kohvikus eelnes kolme tema dirigeeritud koori kontsert kirikus. Tõsi, kontsert ei toimunud sünnipäevalapse auks :D , annetused läksid hooopis Ukraina kultuurikeskusele.
(Pean lisama, et pärast esimesi vahuveini lonksusid tundsin, et siiski armastan elu, inimesi ja isegi iseennast.)
