16. aprillil
Külmas kirikus surnuraami mustale linale oli tardunud üks liblikas, mustade alakülgedega tiivad tihedalt kokkusurutud. Oli ta kirikus talvitunud või sinna hiljem eksinud ja väljapääsu otsides uimaseks jäänud, ei tea. Viisin ta ettevaatlikult õue. Seal paistis päike ja kevadises õhus lendles mitmeid, peamiselt kollaseid seltsikaaslasi. Ka “minu” liblikas toibus mõne aja pärast ja sirutas laiali oma ilusad tiivad.
See oli päev enne Ülestõusmispüha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar