On ilusaid ja armsaid hetki, mis viimastel kuudel sügavama varjundi omandanud. Näiteks see, kui sul tekib silmside võõra titega. Tite ema istub trammis, kõhukotis olev alla-aastane küünitab üle tema õla uudistama ümbrust. Suured sinised silmad lähevad aeg-ajalt veelgi suuremaks. Ilmselt näeb ta midagi sellist, mida paadunud täiskasvanu ei oska märgata. Siis leiab ta pilk sinu. Kulm tõmbub kortsu, ta vaatab sind pingsalt. Uurib tükk aega, kujundab vist oma arvamust. Tundub, et lõpuks said armu ja sind peetakse suhtlemisvääriliseks. Pilk muutub heatahtlikuks, isegi midagi naeratuse sarnast on selles. Sa naeratad vastu. Laps räägib midagi. Kindlasti midagi olulist. Paadunud täiskasvanu aga on unustanud nende sõnade tähenduse. Te vaatate teineteist tükk aega, naeratades. Mida tema mõtleb, sa ei tea. Sina aga mõtled neile lastele, kelle naeratuse on alatiseks kustutanud kurjus. Ja õnnistad mõttes seda pisikest: ole hoitud ja mingu sul kõik hästi pika elu jooksul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar