Kohtumised Bastionikäikudes

 

 25. juuli

Kuigi mu 7-aastane lapselaps on käinud New Yorgis, Berliinis, Londonis ja MUIDUGI ka Tartu Mänguasjamuuseumis (vt mu üle-eelmist postitust), tuli välja, et ta ei ole veel käinud Kindlustustemuuseumi Bastionikäikudes. Ma ka mitte. Reet ka mitte. Seega võtsime mõned tunnid vaba aega ja käisime ära. Oli põnev! Rõsketes ja hämarates käikudes kohtusime igat sorti tegelastega, kel selle paigaga mingi side – vanaaegsete sõjameeste, vangistatud õigeusu kiriku metropoliidi, pommirünnakute eest pagenute, punkarite ja kodututega. Mu maailmaränduril hakkas vahepeal isegi kõhe. Ega need gaasimaskides tüübid + nutuline helitaust eriti julgustavalt ei mõjunud tõesti. Aga lõpp hea, kõik hea – Neitsitorni kohviku koogid tõid taas rõõmu südamesse ja olime ühel meelel, et päev oli tore. 

 

 

Jajah, need lapsepõlve muretud mängud...

 

Küsisin oma 7-aastaselt pojapojalt, kas ta on Tartus Mänguasjamuuseumis käinud. Muidugi, vastas ta. No mis sa maailmarändurilt küsidki. Kui keegi on käinud Berliinis, Londonis, New Yorkis ja kus iganes veel, siis on ta ju MUIDUGI käinud ka Tartus Mänguasjamuuseumis! Ma jätsin talle ütlemata, et hoolimata oma kõrgest vanusest astusin mina üle selle muuseumi läve esmakordselt. (Tal ei ole fb-d, seega ei saa ta seda ka nüüd teada! ;D ) Neile, kel on fb, ütlen aga, et juba muuseumi esimeses toas mu hing lausa karjatas: ma tahan mängida! Lubage mul astuda üle selle piirdenööri ja hakata mängima nende uhkete ja kaunite nukkudega, nukunõudega ja kõige muu kraamiga! Tahan unustada päris-maailma ja elada taas selles turvalises usus, et kõik läheb hästi, läheb just nii, nagu ma soovin. Veel võimsamalt tuli see tunne paberist nukkude vitriini juures. Sellised olid ju ka minul! Kogesin taas seda õhinat ja sügavat rahulolu, mida tundsin, kui joonistasin neile riideid, ikka selliseid, milliseid oleksin endalegi tahtnud :) .

Ludo, ergo sum.

 

 

Nauding kõigest

 

“See on lihtsalt imetlusväärne, kui suurt naudingut on võimalik tunda peaaegu kõigest, mis olemas. Pole midagi meeldivamat, kui vastu võtta ja armastada kõike. Rõõmu saab tunda peaaegu igast toidust ja igasugusest eluviisist: maaelu rahust, koertest, külavaheteedest; linnast, selle kärast, rahvasummast, autode mürast. Ühel juhul ootab teid rahu, võimalus lugeda, kududa, tikkida ja taimede eest hoolt kanda. Teisel juhul – teatrid, maaligaleriid, head kontserdid ja kohtumised sõpradega, keda muidu näeksite harva. Mul on õnn öelda, et mulle meeldib peaaegu kõik.”

 Nii arvas Agatha Christie. Ja ma ei vaidle vastu, otse vastupidi. Kui välja arvata kudumine ja tikkimine, siis olen mõne viimase päeva jooksul neist kõigist rõõmu tundnud. (Tõsi küll, teatri ja kontserdi asemel käisin muuseumis.)

 

 

 

Eemal, moblata

 

Kesksuvel sattusin Kesk-Eestisse. Enne seda juhtusin olema edela pool ja einestama ühes oma lemmikkohvikus Supelsaksad ning möödaminnes vaatama UKM-s taieseid meestest ja naistest ning Ukraina Kultuurikeskuse puuhobuste kollektsiooni. Päike paistis terve päeva ja hing puhkas argipäevast eemal olemises. (Eile.)

P.S. Unustasin mobla koju. Paanika, mis mind haaras selle fakti avastamisel, muutus õhtuks sügavaks rahuloluks. Pean sagedamini unustama!

Selleks on vaja!

 

Mõnikord küsitakse, et milleks seda kõike vaja on. Et teeme parem oma maapealse elu korda, selmet uurida kaugeid asju. Mu meelest on seda vaja juba eeskätt sellegi pärast, et paremini mõista oma kohta universumis ja tunda aukartust Elu ees. Et mõista, kui tobedad on meie omavahelised kaklemised, kui vastik on meie tung hävitada. Ehk õpetab nende ajas ja ruumis kaugete asjade nägemine ja kogemine meid rohkem üksteisest lugu pidama ja lammutab meie endi ehitatud väiklaseid müüre? 

 https://www.theguardian.com/science/2022/jul/11/nasa-james-webb-telescope-ancient-galaxy-images?CMP=fb_gu&utm_medium=Social&utm_source=Facebook&fbclid=IwAR3LGIzRF-JKEWs5RNEAb8XXDb-PXjuo1Cj_RWb7FwC06lJSMZM7nCJ0FKk#Echobox=1657582301-1

 

 

Linnavihm

 

Üks elu paljudest toredatest asjadest on suvine vihm linnas. Linnavihm. Selline, mis tuleb äkitselt, suure pahinaga ja teeb su üdini märjaks. Selline, mis paneb inimesed jooksma, eriti need, kel pole keepi ega vihmavarju.

Kogu vihmaalune linn hingab siis ühes rütmis.

Sama äkitselt, kui tuli, ta ka läheb. Ja siis paistab päike, asfaldil on lombid ja puudel vihmapiisad ning kusagil võib näha ka vikerkaart.

 

Vinjetid

5. juuni

 

Linna peal kolades näeb palju huvitavat. Tegelikult on kõik huvitav, ka mittehuvitav on huvitav.

Tänavanurgal seisavad neli lihtsa väljanägemisega naist suure stendi juures, mis küsib vene keeles, kas teate, kuidas saavutada õnne pereelus. Jah, aitäh, natuke tean ja natuke ei tea kah , aga olen päris kindel, et ega nemadki rohkemat tea. Seega astun mööda.

Sealt tuleb mees kahe piraka koeraga rihma otsas. See meelitab mind rohkem, loomad teevad südame rõõmsaks. Astun aga nendestki mööda, sest võõraste koertega pole vist viisakas suhelda. Naeratan neile siiski veidi.

Tänaval päikesepaistelise majaseina ääres istub ratastoolis keskealine päevitunud naine. Mõtlen, et ju ta vist iga päev tuleb siia, et olla inimeste keskel. Võibolla talle meeldiks, kui keegi tuleks tema juurde juttu ajama?

Kui palju erinevaid keeli! Mind ajab eriti elevile, kui kuulen itaalia või prantsuse keelt.

Ja kuidas mulle meeldib, et teistmoodi riietatud või teist nahavärvi inimesi on palju rohkem näha kui varem!

Kõik need inimesed elavad oma elu, aga sellel ühel hetkel meie teed ristuvad. Enamik ei märka, aga mõnega pilgud kohtuvad. Olgu nad kõik õnnistatud!

Chocolaterie

 

Ilusal suvisel pärastlõunal ei taha pärast kirikut kohe koju minna. Mida siis teha? Lahendus tuli kähku - kilks! ja sõnum armsalt soomlannast sõbralt, kes küsis, kas oleme linnas ja tahaksime välja minna. Poole tunni pärast juba võiski meid leida ühes linna mõnusaimast kohvikutest, Chocolaterie de Pierre’ist . Juttu jätkus kauaks, nagu ütles üks aastatetagune reklaam (mida ta reklaamis, seda küll enam ei mäleta…).

Läbi õhtupäikselise vanalinna koju jalutades sai näha igat värvi, igades rõivastes ja igasugu keeli rääkivaid inimesi, ja see oli ilus ja hea.