Ilusal suvisel pärastlõunal ei taha pärast kirikut kohe koju minna. Mida siis teha? Lahendus tuli kähku - kilks! ja sõnum armsalt soomlannast sõbralt, kes küsis, kas oleme linnas ja tahaksime välja minna. Poole tunni pärast juba võiski meid leida ühes linna mõnusaimast kohvikutest, Chocolaterie de Pierre’ist . Juttu jätkus kauaks, nagu ütles üks aastatetagune reklaam (mida ta reklaamis, seda küll enam ei mäleta…).
Läbi õhtupäikselise vanalinna koju jalutades sai näha igat värvi, igades rõivastes ja igasugu keeli rääkivaid inimesi, ja see oli ilus ja hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar