Küsisin oma 7-aastaselt pojapojalt, kas ta on Tartus Mänguasjamuuseumis käinud. Muidugi, vastas ta. No mis sa maailmarändurilt küsidki. Kui keegi on käinud Berliinis, Londonis, New Yorkis ja kus iganes veel, siis on ta ju MUIDUGI käinud ka Tartus Mänguasjamuuseumis! Ma jätsin talle ütlemata, et hoolimata oma kõrgest vanusest astusin mina üle selle muuseumi läve esmakordselt. (Tal ei ole fb-d, seega ei saa ta seda ka nüüd teada! ;D ) Neile, kel on fb, ütlen aga, et juba muuseumi esimeses toas mu hing lausa karjatas: ma tahan mängida! Lubage mul astuda üle selle piirdenööri ja hakata mängima nende uhkete ja kaunite nukkudega, nukunõudega ja kõige muu kraamiga! Tahan unustada päris-maailma ja elada taas selles turvalises usus, et kõik läheb hästi, läheb just nii, nagu ma soovin. Veel võimsamalt tuli see tunne paberist nukkude vitriini juures. Sellised olid ju ka minul! Kogesin taas seda õhinat ja sügavat rahulolu, mida tundsin, kui joonistasin neile riideid, ikka selliseid, milliseid oleksin endalegi tahtnud :) .
Ludo, ergo sum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar