RAIKKÜLAS

28.01.2023

Raikküla mõis on mind juba mitmeid aastaid lummanud. Mingi huvitav aura oli seal sammaste all, kui esimest korda käisime. Isegi nagu kõhedust tekitav. Küllap mõisa ajaloost tingitud. Pean silmas eeskätt seda aega, kui seal oli lastekodu ja hiljem erirežiimiga lastekodu vms. Head aurat neist kindlasti ei tekkinud. Hiljem enam seda ei tundnud, ehk oli uute omanikega tekkinud uus vaimsus vana hävitanud. 

Hoonesse sisse aga sain eile esmakordselt, kui käisime seal oma toreda seltskonnaga omandamas tarkust vana mööbli ja selle restaureerimise kohta. Tarkust jagasid praegused mõisaomanikud. Mina muidugi restauraatoriks ei hakka, pole võimeid selliseid. Boonusena saime kaemuse nii vana- kui praegusaegsesse mõisaellu. Omaette maailm. Ja omaette hoidev kah. Muuseas, ka Keyserlingi vaimu võib seal kohata ;), perenaisel igatahes on see kogemus.

Kui lisada veel õhtusöök (lõhe ja valge vein) Raplas Hollivuudis tagasiteel koju, võib öelda, et oli täiuselähedane päev. 

 

TARTU VÕI TALLINN

 

Tartu või Tallinn? Tallinn on sünni- ja kodulinn, kus iga nurgatagune midagi räägib ja meenutab. Tartus aga sai tarkust omandatud ja muidu elust rõõmu tuntud. Eks sealgi palju “rääkivaid ja meenutavaid” kohti. Eile ja üleeile olin Tartus hoopis teises kontekstis (EELK vaimulike konverents), aga võimalust linna peal kolada ei jätnud kasutamata. Ööbisime Soho hotellis Rüütli tn-l. Ma ei tundnud äragi, et just selles kohas asus kunagi kuulus õllekelder, kus igiammu heas seltskonnas hästi aega veedetud sai. Werneri muidugi tunnen ikka ära. Kuigi see pole enam päris see, mis vanal ajal, astun siiski sealt läbi iga kord, kui Tartus viibin. Lojaalsusest. Külastamata ei jätnud ka Tartmusi. Näitus puust agulirajoonidest Tartus tegi nostalgiliseks. Meenus Vaino Vahingu kurtmine, et “tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid”. Just! Mu esimesi muljeid Tartust aastakümneid tagasi, kui tegin seal sisseastumiseksameid, olid korrastamata puitmajad, kus pea igas hoovis kohtasid kedagi sellist. Nüüd taolist elamust enam ei saa.

 

MYSTERIUM FASCINANS

 

Üks mu noorepõlve imelisemaid unesid oli kureparvest aeglaselt sõudmas teisel pool hõbedasi pilvi. Paistsid vaid nende siluetid läbi ebamaise pilveloori.

See meenus mulle, kui aknast välja vaadates nägin kümneid vareseid (hakke?) tiirutamas udusse mähkunud Põhja-Tallinnas. Pildile ma neid ei saanud, aga u pool tundi tagasi oli vaade aknast selline. Müstiline. Vaimustav. Praeguseks on järgi jäänud ainult udu, päikest kumamas pole.

 

Midagi mittemillestki

 

#somethingaboutnothing

Kodus ei ole igav. Liikuma aga peab, lähen jalutama.

Ilm on ilmetu. Jalutan ilmaga sobituvatel tänavatel. Inimesi on vähe. Isegi vareseid ei ole kuulda. Mõned vene naised lähevad toidupoodi, mõni mees kõnnib ja räägib telefoniga. Mõned ootavad trammi.

Vaatan hoolikalt jalge ette mittelibedate kohtade leidmiseks järgmise sammu jaoks. Suu tuleb kindlalt kinni hoida, et pärast ei oleks kaebamist kurguvalu üle. Näpud soojades kinnastes juba külmetavad. Põsed ka. Hingamine on väsitav. Müts vajub silmile, nina on vesine. Nutikell igatahes on rahul. “Tubli!” ütleb ta. Mina olen ka rahul. Ei libisenud, ei külmunud ära, jõudsin koju.

Söön Sandra tehtud jõulukapsaid, mille reedel kaasa andis, kuulan klassikaraadiot ja hakkan kirjutama.

Ei midagi huvitavat sel päeval, millest kirjutada. Aga see on olnud siiski päev. Ja see on hea.