#somethingaboutnothing
Kodus ei ole igav. Liikuma aga peab, lähen jalutama.
Ilm on ilmetu. Jalutan ilmaga sobituvatel tänavatel. Inimesi on vähe. Isegi vareseid ei ole kuulda. Mõned vene naised lähevad toidupoodi, mõni mees kõnnib ja räägib telefoniga. Mõned ootavad trammi.
Vaatan hoolikalt jalge ette mittelibedate kohtade leidmiseks järgmise sammu jaoks. Suu tuleb kindlalt kinni hoida, et pärast ei oleks kaebamist kurguvalu üle. Näpud soojades kinnastes juba külmetavad. Põsed ka. Hingamine on väsitav. Müts vajub silmile, nina on vesine. Nutikell igatahes on rahul. “Tubli!” ütleb ta. Mina olen ka rahul. Ei libisenud, ei külmunud ära, jõudsin koju.
Söön Sandra tehtud jõulukapsaid, mille reedel kaasa andis, kuulan klassikaraadiot ja hakkan kirjutama.
Ei midagi huvitavat sel päeval, millest kirjutada. Aga see on olnud siiski päev. Ja see on hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar